Ϸվ

Arenguriikide suhtes kohaldatav kaubanduskord

ELi arengupoliitikas rõhutatakse kaubanduse tähtsust ja keskendutakse kõige rohkem abi vajavatele riikidele. Liidu üldiste tariifsete soodustuste kava annab osale arenguriikide kaupadele eelisjuurdepääsu ELi turule. Majanduspartnerluslepingud tagavad Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide kaubandusliku sooduskohtlemise, vähim arenenud riikide suhtes kohaldatakse erikorda „Kõik peale relvade“. Need kavad on kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega.

Õiguslik alus

Ühise kaubanduspoliitika õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikkel207. ELi toimimise lepingu artiklis207 on sätestatud, et ühise kaubanduspoliitika rakendamisel kasutatakse seadusandlikku tavamenetlust, kus on vajalik Euroopa Parlamendi nõusolek.

Sama lepingu artikli218 järgi on rahvusvaheliste kaubanduslepingute, näiteks majanduspartnerluslepingute sõlmimiseks vaja Euroopa Parlamendi nõusolekut.

ELi kaubandus ja areng

Komisjoni 2012.aasta teatis „Kaubandus, majanduskasv ja areng. Kaubandus- ja investeerimispoliitika kohandamine kõige enam abi vajavate riikide vajadustele“[1] märkis liidu kaubandus- ja arengupoliitikas olulist muutust. Teatises seati kaubandus küll endiselt arengustrateegiate keskmesse, kuid samas rõhutati kasvavat vajadust arengumaid eristada, et keskenduda neile, kes abi kõige rohkem vajavad. Komisjon soovis tugevdada kaubandus- ja arengupoliitika koostoimet, arvestades ELi poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet ja 2011.aasta teatist muutuste kava kohta[2], samuti rõhutati veel kord, kui tähtis on järgida ELi põhiväärtusi, sh inimõigusi.

Mitmepoolsel tasandil toetab EL 2001.aastal Dohas algatatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) arengukava. 2015.aasta oktoobris ratifitseeris liit kaubanduse lihtsustamise lepingu, mis sõlmiti Balil toimunud üheksandal WTO ministrite konverentsil ning on eriti oluline arenguriikide ja merepiirita riikide jaoks. WTO kümnendal ministrite konverentsil Nairobis toetas EL koos mitme muu WTO liikmega aktiivselt arengumaade muude huviküsimuste edendamist. Abu Dhabis toimunud WTO 13.ministrite konverentsil (2024) võeti vastu otsus hõlbustada vähim arenenud riigi staatusest loobumist ja tagada sujuv üleminekuperiood. Lisaks võeti vastu deklaratsioon vähim arenenud riikide eri- ja diferentseeritud kohtlemise kohta sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete rakendamisel[3].

2007. aastal võttis EL vastu eraldi . Hiljem seda ajakohastati, et viia see kooskõlla , ja . ELi kaubandusabi viimases, 2022.aasta eduaruandes kinnitati, et EL ja selle liikmesriigid on maailma juhtivad kaubandusabi andjad, kes andsid 2020.aastal selleks 23 miljardit eurot (võrreldes 17,9 miljardi euroga 2019.aastal). Ametliku arenguabi saamise tingimustele vastavad ligikaudu 140 riiki ja territooriumi. ELi osa moodustab ligikaudu 38% ülemaailmsetest kaubandusabi vahenditest.

Üldiste tariifsete soodustuste kava

(GSP) eesmärk on hõlbustada arenguriikide ja -territooriumide juurdepääsu ELi turule, vähendades nende kaupade tollitariife. Alguses andis EL ühepoolsed tariifsed soodustused selleks, et arengumaad saaksid täiendavat eksporditulu, mida nad võiksid oma säästvasse arengusse investeerida. 2012.aasta reformiga[4] suunati GSP kava eeskätt vähim arenenud riikidele, kes vajavad abi kõige rohkem. Samas säilitati kava kolm komponenti. Esimene neist on standardne GSP – autonoomne kauplemiskord, mille raames EL võimaldab teatavatele välisriikide kaupadele mittevastastikusel alusel sooduspääsu ELi turule, kasutades vähendatud tollitariife või nulltariifi. Teine komponent, GSP+, on stimuleeriv erikord, millega pakutakse tariifseid soodustusi haavatavatele riikidele, kes on ratifitseerinud ja rakendanud inimõiguste ja töötajate õiguste, säästva arengu ja hea valitsemistavaga seotud rahvusvahelised konventsioonid. Kolmas komponent on algatus „Kõik peale relvade“, mis tagab tollimaksu- ja kvoodivaba pääsu ELi turule 48 vähim arenenud riigi kõigile toodetele peale relvade ja laskemoona.

Abikõlblikkuse kriteeriumid standardse GSP raames – millega vähendatakse tollimakse ligikaudu 66%-l kõigist tariifiridadest – muudeti rangemaks, et see kava hõlmaks ainult kõige haavatavamaid, väikese ja keskmisest väiksema sissetulekuga riike. Selle tulemusena vähenes abisaajate rühm märgatavalt, 2016.–2017.aastal 176 riigilt 23-le, ja hõlmas 2020.aastal ainult 15 riiki. Riigid, mille Maailmapank on liigitanud suure või keskmisest suurema sissetulekuga riikide hulka, on viimase kolme aasta jooksul kavast välja jäetud.

Kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra GSP+ raames kohaldatakse haavatavaks loetavate arenguriikide suhtes endiselt tollimaksu nullmäära ligikaudu 66%-l tariifiridadest, mis on hõlmatud GSP standardkorraga. Kuid erikorra kohaldamise tingimuseks on seatud, et riik oleks ratifitseerinud 27 kestlikku arengut käsitlevat rahvusvahelist konventsiooni, sealhulgas põhilised inimõiguste konventsioonid, tööõiguste konventsioonid, teatavad keskkonnakaitse konventsioonid ning konventsioonid narkootikumide ebaseadusliku tootmise ja nendega kaubitsemise kohta, ja rakendaks neid. Kui riik neid tingimusi ei täida, siis tariifisoodustused peatatakse. Soodustuste saajate nimekirjas on kaheksa riiki. Nende kahe üldiste tariifsete soodustuste kava kehtivusajad pidid algselt lõppema 2023.aasta detsembris, kuid neid pikendati 2027.aasta detsembrini, kuna Euroopa Parlament ja nõukogu arutavad praegu uut üldiste tariifsete soodustuste kava määrust. Uus määrus peaks jätkama sama suunda – soodustatud riikide kestliku majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaarengu toetamist –, sealhulgas head valitsemistava ja inimõiguste austamist, ning selle peamine eesmärk on vaesuse kaotamine.

Algatusega „Kõik peale relvade“ on 48 vähim arenenud riigi kõigile toodetele peale relvade ja laskemoona piiramata ajaks tagatud tollimaksu- ja kvoodivaba turulepääs. Nende riikide hulgas on 34 Aafrika, kaheksa Aasia ja viis Vaikse ookeani riiki ning üks Kariibi mere riik (Haiti). Kõik riigid, kes on allkirjastanud ja ratifitseerinud vabakaubanduslepingu ELiga, kaotavad automaatselt eeliskohtlemise õiguse, olenemata oma arengutasemest.

Majanduspartnerluslepingud

Alates Cotonou lepingu sõlmimisest 2000.aastal on ELi kaubandussuhete edendamiseks Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) piirkonna riikidega kasutatud põhiliselt majanduspartnerluslepinguid. Nende vahendite tähtsust kinnitati 2023. aasta Samoa lepingus. Kuna majanduspartnerluslepingud on ELi ja AKV kaubandussuhete alustalad, on need kavandatud WTO nõuetele vastavaks ning need asendavad järk-järgult ELi ühepoolset sooduskaubandusrežiimi.

Majanduspartnerluslepingute läbirääkimisi alustati 2002.aastal ja need loodeti lõpule viia 2008.aastaks. Kuna läbirääkimised kestsid oodatust palju kauem, võttis EL vastu turulepääsu määruse, et tagada 2014.aastani ajutine turulepääsu kord. Seda korda pikendati hiljem veel kaheks aastaks. Alates 28.juulist 2016 tunnistati turulepääsu määrus kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8.juuni 2016.aasta määrusega (EL) 2016/1076[5].

Praegune olukord

Esimene piirkondlik majanduspartnerlusleping oli (CARIFORUM) majanduspartnerlusleping, millele kirjutati alla 2008.aasta oktoobris ja mille parlament kiitis heaks 25.märtsil 2009. See leping kehtib praegu ajutiselt ja selle ühised institutsioonid kohtuvad korrapäraselt alates 2010.aastast. Leping vaadati esimest korda läbi 2015.aastal. Praegu loovad majanduspartnerluslepingu osalised lepingu rakendamise ja mõju mõõtmiseks ühist järelevalvesüsteemi. Käimas on läbirääkimised teatavate geograafiliste tähiste kaitse lepingu üle, samuti esimese 10 rakendamisaasta järelhindamise uuring.

: ELi ja 16 ääԱ-ڰ첹 riigi läbirääkimised piirkondliku majanduspartnerluslepingu üle viidi lõpule 2014.aasta veebruaris. Kõik ELi liikmesriigid ja 15 ääԱ-ڰ첹 riiki, välja arvatud Nigeeria, on majanduspartnerluslepingule alla kirjutanud. 9.augustil 2017.aastal allkirjastasid Mauritaania ja ääԱ-ڰ첹 riikide majandusühendus (ECOWAS) assotsieerimislepingu, milles määrati kindlaks Mauritaania osalemine ECOWASi kaubanduspoliitikas, sealhulgas majanduspartnerluslepingus. Côte d’Ivoire ja Ghana kirjutasid vastavalt 26.novembril 2008.aastal ja 28.juulil 2016.aastal alla kahepoolsetele majanduspartnerluse vahelepingutele. Euroopa Parlament andis 1.detsembril 2016.aastal oma nõusoleku ja praegu kohaldatakse mõlemat vahelepingut ajutiselt. Ghana ja EL kinnitasid Ghana esitatud täieliku turulepääsu pakkumise ja ajakava. Ghana alustas 2020.aastal oma turu liberaliseerimist ELi toodete jaoks. See protsess tuleb lõpule viia 2029.aastaks. Pooled leppisid kokku ka päritolureeglite protokolli lõplikus versioonis.

: Ainus Kesk-Aafrika riik, kes on ELiga majanduspartnerluslepingu sõlminud, on Kamerun, kes allkirjastas selle 15.jaanuaril 2009.aastal. Euroopa Parlament andis oma nõusoleku 2013.aasta juunis. 2014.aasta juulis ratifitseeris Kameruni parlament lepingu ja seda hakati ajutiselt kohaldama alates 2014.aasta 4.augustist. EL peab piirkonnaga läbirääkimisi teiste Kesk-Aafrika riikide kaasamise üle, kuid piirkondlikku majanduspartnerluslepingut ei ole veel allkirjastatud.

: 2009.aastal allkirjastasid majanduspartnerluslepingu neli piirkonna riiki – Mauritius, Seišellid, Zimbabwe ja Madagaskar. Lepingut on ajutiselt kohaldatud alates 2012.aasta 14.maist. Euroopa Parlament andis nõusoleku 17.jaanuaril 2013. Leping on avatud ka teistele riikidele ning 2017.aasta juulis allkirjastasid selle Komoorid. Lepingu ajutine kohaldamine algas 7.veebruaril 2019. Käivad läbirääkimised majanduspartnerluslepingu kohaldamisala laiendamise üle, et hõlmata kõik kaubandusega seotud küsimused, kaasa arvatud kaubanduse ja kestliku arengu seos, ning moodustada kodanikuühiskonna ja parlamentide nõuandeorganid. 12.läbirääkimisvoor toimus 26.–30. juunil2023 Brüsselis.

: 16.oktoobril 2014.aastal viidi edukalt lõpule piirkondliku majanduspartnerluslepingu läbirääkimised. 1.septembril 2016.aastal allkirjastasid Keenia ja Rwanda ELi liikmesriikide ja ELiga majanduspartnerluslepingu. Piirkondlikku majanduspartnerluslepingut ei ole aga kunagi ajutiselt kohaldatud, kuna lepingut ei allkirjastanud ega ratifitseerinud kõik Ida-Aafrika Ühenduse liikmed, mis oli selle kohaldamise eeltingimus. 2021.aasta veebruaris otsustati Ida-Aafrika Ühenduse riigipeade korralisel tippkohtumisel lubada üksikutel Ida-Aafrika Ühenduse riikidel rakendada ELi ja Ida-Aafrika Ühenduse majanduspartnerluslepingut muutuva geomeetria põhimõtte alusel kahepoolselt. ELi ja Keenia vahelised läbirääkimised, mille eesmärk oli teha vajalikud kohandused ELi ja Ida-Aafrika Ühenduse majanduspartnerluslepingu sätete kahepoolseks rakendamiseks, viidi poliitilisel tasandil lõpule 19.juunil2023. Euroopa Parlament andis oma nõusoleku majanduspartnerluslepingu sõlmimiseks 29.veebruaril 2024. See jääb avatuks ka teistele Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikidele.

(SADC): pärast kümme aastat kestnud läbirääkimisi viidi majanduspartnerluslepingu läbirääkimised 2014.aasta juulis edukalt lõpule. EL ja SADC majanduspartnerluslepingu rühm (kuhu kuulub SADC 15st liikmest kuus (Botswana, Lesotho, Mosambiik, Namiibia, Svaasimaa ja Lõuna-Aafrika Vabariik) allkirjastasid lepingu 2016.aasta juunis. Sama aasta septembris andis Euroopa Parlament oma nõusoleku ning leping jõustus ajutiselt 2016.aasta oktoobris. Mosambiik ratifitseeris lepingu 2017.aasta aprillis ja seda on ajutiselt kohaldatud alates 4.veebruarist 2018. Lõuna-Aafrika Vabariik taganes SADC protokollist ametlikult 2019.aastal. Angolal on vaatleja staatus. 22.juunil 2021 alustasid EL ja Angola läbirääkimisi kestlike investeeringute hõlbustamise lepingu üle. Need läbirääkimised lõppesid pärast nelja vooru 18.novembril 2022. Euroopa Parlament andis oma nõusoleku majanduspartnerluslepingu sõlmimiseks 7.veebruaril 2024.

: EL ja Paapua Uus-Guinea kirjutasid majanduspartnerluslepingule alla 2009.aasta juulis ning Fidži 2009.aasta detsembris. Euroopa Parlament andis nõusoleku 2011.aasta jaanuaris. Paapua Uus-Guinea parlament ratifitseeris lepingu 2011.aasta mais. Fidži otsustas asuda lepingut ajutiselt kohaldama 2014.aasta juulis. Detsembris 2018 ühines majanduspartnerluslepinguga Samoa, 2020.aasta mais Saalomoni saared. Ühinemislepingud Tuvalu, Niue ja Tongaga sõlmiti 2023.aasta lõpus ja 2024.aasta alguses. Need lepingud on edastatud nõusoleku saamiseks Euroopa Parlamendile.

[1].
[2]„Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks“ ().
[3]Deklaratsioon sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete rakendamise lepingu ning tehniliste kaubandustõkete lepingu eri- ja diferentseeritud kohtlemist käsitlevate sätete täpse, tõhusa ja operatiivse rakendamise kohta – 2.märtsil 2024 vastu võetud ministrite deklaratsioon (WT/L/1191; WT/MIN(24)/36).
[4]Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.oktoobri2012.aasta määrus (EL) nr978/2012 üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise ning nõukogu määruse (EÜ) nr732/2008 kehtetuks tunnistamise kohta, ELT L303, 31.10.2012, lk1.
[5]Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8.juuni 2016.aasta määrus (EL) 2016/1076, millega teatavatest Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) piirkonna riikidest pärit toodetele kohaldatakse korda, mis on sätestatud lepingutes, millega või mille tulemusel luuakse majanduspartnerlus, ELT L 185, 8.7.2016, lk1.

Wolfgang Igler