RESOLUTSIOONI ETTEPANEKsoolise palgalõhe kohta
22.1.2020-()
vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2
Jadwiga Wiśniewska, Elżbieta Rafalska
fraktsiooni ECR nimel
9‑0069/2020
Euroopa Parlamendi resolutsioon soolise palgalõhe kohta
()
Euroopa Parlament,
–võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit2, artikli3 lõiget3 ja artiklit5,
–võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid8, 151, 153 ja157 ning sellele lisatud protokolli nr 2,
–võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast,
–võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava 2030 ja kestliku arengu eesmärke, eelkõige eesmärke nr 1, 5, 8 ja 10 ning nende vastavaid eesmärke ja näitajaid;
–võttes arvesse komisjoni 2019.aasta aruannet naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta ELis,
–võttes arvesse nõukogu 13.juuni 2019.aasta järeldusi „Soolise palgalõhe kaotamine: peamised põhimõtted ja meetmed“,
–võttes arvesse nõukogu 22.novembri 2019.aasta järeldusi „Sooliselt võrdõiguslikud majandused ELis: edasine tegevus“,
–võttes arvesse 13.aprillil 2016 Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet[1],
–võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,
A.arvestades, et võitlus soolise palgalõhe vastu on jätkuvalt kõigi liikmesriikide prioriteet;
B.arvestades, et liikmesriikidel on esmane vastutus tagada sotsiaalne areng ja majanduskasv, nt riiklike struktuurireformide ja usaldusväärse eelarvepoliitika kaudu; arvestades, et ELi algatused ei saa ega tohikski püüda sellealast riiklikku vastutust asendada;
C.arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse poliitika on aruka, kestliku ja kaasava majanduskasvu liikumapanev jõud ning heaolu, konkurentsivõime ja tööhõive edendamise ning kaasavuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eeltingimus;
D.arvestades, et kogu ELis on naiste sissetulek ebaproportsionaalselt madalam kui meestel; arvestades, et Eurostati andmetel on naiste keskmine brutotunnitasu väiksem kui meestel ning sooline palgalõhe on ELis ikka veel ligikaudu 16% ning see on väga visa kahanema ja mõnes liikmesriigis hoopiski laieneb; arvestades lisaks, et soolise kogusissetulekute erinevuse näitaja kohaselt on lõhe EL-28s umbes 40%;
E.arvestades, et soolist palgalõhet määratletakse kui meeste ja naiste keskmise brutotunnitasu vahet, mida väljendatakse protsendina meeste keskmisest brutotunnitasust; arvestades, et 15–24-aastaste töötajate hulgas oli kuupalga brutosumma sooline palgalõhe üle viie korra väiksem (7%) kui 65-aastaste või vanemate töötajate hulgas (38%); arvestades, et vaesus on peamiselt koondunud perekondadesse, kus naised on ainsad palgasaajad, kusjuures 2017.aastal elas ELis vaesuse ohus 35% üksikemadest võrreldes 28% üksikisadega[2];
F.arvestades, et üle poole tööealistest puuetega naistest ei ole majanduslikult aktiivsed; arvestades, et kõigis liikmesriikides on puudega naiste suur materiaalne puudus suurem kui puudeta naistel;
G.arvestades, et sooline palgalõhe tuleneb mitmesugusest soolisest tasakaalustamatusest tööturul, sealhulgas soolisest segregatsioonist hariduses, koolituses ja tööhõives, ametialasest segregatsioonist, soolisest tasakaalustamatusest juhtivatel kohtadel ja otsustustasandil ning naiste sagedasemast osalemisest osalise tööajaga töös;
H.arvestades, et 2018.aastal töötas ELis osalise tööajaga 30,8% 20–64-aastastest töötavatest naistest, samas kui meeste puhul oli see näitaja 8%;
I.arvestades, et osalise tööajaga töötamisest laste või piiratud teovõimega täiskasvanute eest hoolitsemise tõttu teatasid naised (29%) sagedamini kui mehed (6%); arvestades, et laste, eakate, haigete või puudega pereliikmete ja piiratud teovõimega täiskasvanute eest hoolitsemine nõuab pühendumist, seda tasustatakse harva ja ühiskond ei hinda seda piisavalt, kuigi sellel on tohutu sotsiaalne tähtsus, see aitab kaasa sotsiaalsele heaolule ja seda saab mõõta selliste majanduslike näitajatega nagu SKP;
J.arvestades, et kuigi naised moodustavad ELis kõrgkooli lõpetanutest peaaegu 60%, on nad teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika (STEM) ning digivaldkonnaga seotud ametikohtadel jätkuvalt ebaproportsionaalselt alaesindatud; arvestades, et selle tagajärjel on tekkinud uusi ametialadel esineva ebavõrdsuse vorme ning haridusse investeerimisele vaatamata on noored naised noorte meestega võrreldes ikka kaks korda suurema tõenäosusega majanduslikult mitteaktiivsed;
K.arvestades, et ELil on vahendeid, mis aitaksid liikmesriikidel vahetada parimaid tavasid, et toetada liikmesriike, kes vajavad abi, eelkõige võrdõiguslikkuse ja soolise palgalõhe valdkonnas;
1.kutsub liikmesriike üles tugevdama oma jõupingutusi soolise palgalõhe vähendamiseks ning rakendama selleks riigi tasandil võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtet, sealhulgas meetmeid palkade läbipaistvuse parandamiseks;
2.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama poliitikat, mis edendab naiste tööhõivet ja nende rahalist sõltumatust, ning eelkõige poliitikat, mis edendab tõrjutud rühmadesse kuuluvate naiste integreerimist tööturule;
3.kutsub liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid võrdõiguslikkuse edendamiseks hariduses ja tööhõives, et tegeleda tööturu killustatusega, investeerides formaalsesse, informaalsesse ja mitteformaalsesse haridusse ning naiste elukestvasse õppesse ja kutseõppesse, et tagada neile juurdepääs kvaliteetsetele töökohtadele ja võimalustele, et nad saaksid ümber õppida ja täiendada oskusi tööturu tulevase nõudluse jaoks; nõuab eelkõige ettevõtluse, STEM-valdkonna õppeainete, digihariduse ja finantskirjaoskuse suuremat edendamist tütarlaste seas juba varasest east, et võidelda väljakujunenud hariduslike stereotüüpide vastu ja tagada, et rohkem naisi siseneks arenevatesse ja hästi tasustatud sektoritesse;
4.kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid ja rakendama tõhusalt olemasolevaid ELi meetmeid töö- ja pereelu ühitamise hõlbustamiseks, näiteks parandades kättesaadavate, kvaliteetsete ja taskukohaste hooldusteenuste pakkumist;
5.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama integreeritud lähenemisviisi kõigis jõupingutustes, mida tehakse soolise palgalõhe kaotamiseks ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks, sealhulgas edendades vastavalt oma pädevusele koostoimet tööhõivestrateegiate ja muude majandus- ja sotsiaalpoliitika valdkondade vahel, nagu noored, haridus, maksud, peretoetused, sotsiaalkaitse ja tervishoid;
6.kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama dialoogi asjaomaste sidusrühmadega, sealhulgas sotsiaalpartnerite, ettevõtjate, riiklike võrdõiguslikkust edendavate asutuste ja selles valdkonnas tegutsevate organisatsioonidega;
7.teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.