RESOLUTSIOONI ETTEPANEKHiina Rahvavabariigi Hongkongi riikliku julgeoleku seaduse ja ELi vajaduse kohta kaitsta Hongkongi laialdast autonoomiat
10.6.2020-()
vastavalt kodukorra artikli 132 lõikele 2
Reinhard Bütikofer, Anna Cavazzini, Henrike Hahn, Alexandra Geese, Hannah Neumann, Francisco Guerreiro, Niklas Nienaß, Diana Riba i Giner, Alviina Alametsä, Grace O’Sullivan
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekutRC-B9-0169/2020
9‑0173/2020
Euroopa Parlamendi resolutsioon Hiina Rahvavabariigi Hongkongi riikliku julgeoleku seaduse ja ELi vajaduse kohta kaitsta Hongkongi laialdast autonoomiat
()
Euroopa Parlament,
–võttes arvesse 1948.aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,
–võttes arvesse16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,
–võttes arvesse Ühendkuningriigi valitsuse ja Hiina Rahvavabariigi valitsuse 19.detsembri 1984.aasta ühisdeklaratsiooni Hongkongi küsimuse kohta, mida tuntakse ka Hiina ja Suurbritannia ühisdeklaratsioonina,
–võttes arvesse Hongkongi erihalduspiirkonna põhiseadust, mis võeti vastu 4.aprillil 1990.aastal ja jõustus 1.juulil 1997.aastal,
–võttes arvesse ühisavaldust, mille komisjon ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegid 22. juunil 2016 ELi uue Hiinat käsitleva strateegia (JOIN (2016)0030) elementide kohta ja nõukogu 18. juuli 2016. aasta järeldusi ELi Hiina strateegia kohta,
–võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. mai 2019. aasta ühisaruandeid Hongkongi erihalduspiirkonna kohta: 24. aprillil 2018. aastal avaldatud 2018. aasta aruanne Hongkongi erihalduspiirkonna kohta (JOIN(2019)0008), 26. aprillil 2017.aastal avaldatud 2017. aasta aruanne Hongkongi erihalduspiirkonna kohta (JOIN(2018)0007), 25. aprillil 2016. aastal avaldatud 2016. aasta aruanne Hongkongi erihalduspiirkonna kohta (JOIN(2017)0016), 2015. aasta aruanne (JOIN(2016)0010),
–võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 12.märtsi 2019.aasta ühisteatist „ELi ja Hiina suhete strateegilised väljavaated“ (JOIN(2019)0005),
–võttes arvesse 9.aprillil2019 toimunud ELi ja Hiina 21.tippkohtumisel tehtud ühisavaldust,
–võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Hiina kohta, ennekõike 19.detsembri 2019.aasta resolutsiooni[1], 12.septembri 2018.aasta resolutsiooni[2] ning 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni[3] ELi ja Hiina suhete kohta,
–võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Hongkongi kohta, eelkõige 18.juuli 2019.aasta resolutsiooni olukorra kohta Hongkongis[4], 24.novembri 2016.aasta resolutsiooni Hiinas vangistatud kirjastaja Gui Minhai juhtumi kohta[5], 4.veebruari 2016.aasta resolutsiooni Hongkongi kadunud raamatukirjastajate juhtumi kohta[6], ja oma varasemaid soovitusi, eelkõige 13. detsembri 2017. aasta soovitust Hongkongi kohta 20 aastat pärast üleminekut[7],
–võttes arvesse, et Hiina Rahvakongress võttis 28. mail 2020 vastu uue julgeolekuseaduse,
–võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 29. mai 2020. aasta avaldust hiljutiste sündmuste kohta Hongkongis,
–võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõiget 2,
A.arvestades, et EL toetab inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi edendamist ja austamist kui põhiväärtusi, millest juhindutakse meie pikaajalistes suhetes Hiina Rahvavabariigiga, kooskõlas ELi kohustusega kaitsta neid väärtusi oma välistegevuses;
B.arvestades, et Hiina ja Suurbritannia 1984. aasta ühisdeklaratsiooniga tagati, et Hongkong säilitab oma autonoomia kõrge taseme 50 suveräänsuse üleminekule järgnevaks aastaks; arvestades, et see on sätestatud ka Hongkongi erihalduspiirkonna 1990. aasta põhiseaduses;
C.arvestades, et suveräänsus Hongkongi üle läks 1.juulil 1997.aastal Ühendkuningriigilt üle Hiina Rahvavabariigile;
D.arvestades, et ka pärast 1. juulit 1997 on Hong Kongi suhtes jätkuvalt kohaldatud kehtivaid kodanikuõiguste ning poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste alaseid ning rahvusvahelisi inimõigustealaseid kokkuleppeid; arvestades, et Hiina Rahvavabariik on ka allkirjastanud ja ratifitseerinud rahvusvahelised kokkulepped, millega need õigused tagatakse, ning on sellega tunnustanud inimõiguste olulisust ja universaalsust; arvestades, et Hongkong on kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti osaline;
E.arvestades, et põhiseaduses on sätted inimõiguste ja üksikisiku vabaduste kaitse tagamise kohta; arvestades, et põhiseaduse artikliga27 tagatakse sõna-, ajakirjandus- ja avaldamisvabadus ning ühinemis-, kogunemis-, ja meeleavaldamisvabadus; arvestades, et põhiseaduse artiklites45 ja68 sätestatakse, et Hongkongi valitsusjuht ja kõik Seadusandliku Kogu liikmed tuleks lõppkokkuvõttes valida üldiste valimiste teel;
F.arvestades, et Hongkongi traditsiooniliselt avatud ühiskond on sillutanud tee arenevale, tõelisele ja sõltumatule kodanikuühiskonnale, mis osaleb aktiivselt ja konstruktiivselt Hongkongi erihalduspiirkonna avalikus elus;
G.arvestades, et eelkõige pärast Occupy protesti on põhimõte „üks riik, kaks süsteemi“ Hiina ametivõimude sekkumise tõttu nõrgenenud, poliitilised liidrid on vangistatud, sõnavabadus on vähenenud, kadunuks jääma sundimise juhtumid on sagenenud ning Pekingi suhtes sõbralikud omanikud on ostnud raamatupoode ja meediakanaleid;
H.arvestades, et Hiina Rahvavabariigi riiginõukogu avaldas 10.juunil 2014.aastal valge raamatu Hongkongis kehtiva põhimõtte „üks riik, kaks süsteemi“ kohta, milles rõhutatakse, et Hongkongi erihalduspiirkonna autonoomia sõltub lõppkokkuvõttes Hiina Rahvavabariigi keskvalitsuse loast; arvestades, et Hiina valitsus on Hongkongi erihalduspiirkonna valitsust innustanud põhiseadust rikkudes võtma riikliku julgeoleku kaalutlustel vastu uut nulltolerantsi poliitikat „enesemääramise“ või „sõltumatuse“ igasuguse mainimise suhtes;
I.arvestades, et 2019. aasta veebruaris tegi Hongkongi erihalduspiirkonna administratsioon ettepaneku võtta vastu 2019. aasta seaduse eelnõu tagaotsitavate õigusrikkujate ja vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades, et muuta tagaotsitavate õigusrikkujate määrust, mille vastu olid Hongkongi kodanikud, sh kohtunikud, juristid, opositsioonipoliitikud, õigusaktivistid, ettevõtjate ühendused, ajakirjanikud jt 2019. aasta märtsist saadik eri moel massiliselt meelt avaldanud;
J.arvestades, et pärast 20-nädalast protesti teatas Hongkongi erihalduspiirkond lõpuks, et seaduseelnõu võeti 23. oktoobril 2019 ametlikust tagasi;
K.arvestades, et demokraatlik leer (pan-democracy camp) sai ülekaaluka võidu Hongkongi 24. novembri 2019. aasta piirkondlikel valimistel;
L.arvestades, et Hiina RV keskvalitsus on reageerinud Hongkongi kodanike protestidele, suurendades pidevalt jõupingutusi põhiseaduse sätete õõnestamiseks, kehtetuks tunnistamiseks ja tühistamiseks;
M.arvestades, et kodaniku- ja inimõiguste mahasurumine Mandri-Hiinas ja eelkõige uiguuri vähemuse rõhumine Hiina RVs on suurendanud rahvusvaheliselt ja samuti Hongkongis muret seoses vajadusega kaitsta tõhusalt Hongkongi vabadusi keskvalitsuse ebaseadusliku sekkumise eest;
N.arvestades, et Hiina Rahvavabariigi keeldumine oma siduvatest kohustustest, mis tulenevad Hiina ja Ühendkuningriigi ühisdeklaratsioonist, on seadnud kahtluse alla Hiina RV usaldusväärsuse rahvusvahelise õiguse rakendamisel;
O.arvestades, et rahvakongressi otsusega kehtestada Hongkongi suhtes riiklikud julgeolekualased õigusaktid, eiratakse põhiseaduse sätteid;
P.arvestades, et Hongkongi politsei on 2019. ja 2020. aastal jäänud karistamata meeleavaldajate vastu toime pandud jõhkruse eest;
1.kritiseerib teravalt Hongkongi riikliku julgeolekuseaduse vastuvõtmist Rahvakongressi poolt, kuna see rikub Hiina kohustusi, mis tulenevad Hiina-Briti ühisdeklaratsioonist ja Hongkongi põhiseadusest, kõrvaldades tulemuslikult Hongkongile lubatud kõrge autonoomiataseme ning loobudes põhimõttest „One Country, Two Systems“ (üks riik, kaks süsteemi);
2.väljendab oma jätkuvat toetust demokraatialiikumisele Hongkongis ning kutsub Hongkongi erihalduspiirkonna administratsiooni üles loobuma kõigist rahumeelsete meeleavaldajate vastu esitatud süüdistustest, samuti loobuma kõikidest repressiivsetest meetmetest oma sõnavabadust kasutavate Hongkongi kodanike vastu, sealhulgas Martin Lee, Margaret Ng, Lee Cheuk-yan, Benny Tai, Jimmy Lai, Albert Ho ja Leung Kwok-hung;
3.väljendab muret ajakirjanike õiguste tühistamise ja enneolematu surve pärast vabale meediale Hongkongis;
4.väljendab kasvavat muret seoses suurenenud ohuga, et kümnete tuhandete ELi kodanike kohta Hongkongis jõustub riikliku julgeoleku seadus;
5.on seisukohal, et Hiina RV keskvalitsus peab taas järgima Hiina ja Ühendkuningriigi ühisdeklaratsiooni ja Hongkongi põhiseadust ning täielikult rakendama Hongkongi põhiseaduse, sh eesmärgiga kohaldada lõpuks üldine valimisõigus;
6.kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kaaluma kohtuasja esitamist Rahvusvahelisele Kohtule, väites, et Hiina otsus kehtestada Hongkongi suhtes riiklikud julgeolekualased õigusaktid rikub Hiina-Briti ühisdeklaratsiooni ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti;
7.märgib, et Hongkongi ulatusliku autonoomia ja vabaduste rikkumine õõnestab rahvusvahelise üldsuse tahet usaldada Hiinat partnerina ning seab kahtluse alla ka Hongkongi tulevase rolli olulise ülemaailmse finantskeskusena;
8.märgib, et Hiina RV poliitika muuta üllatuslik lähenemisviis „One Country, Two Systems“ (üks riik, kaks süsteemi) lähenemisviisiks „Two Entities, One Master“ (kaks üksust, üks käskija) on Taiwani rahvast suuresti võõrandunud, ning rõhutab oma valmisolekut teha koostööd asjakohaste partneritega, et aidata tugevdada demokraatiat Taiwanis;
9.nõuab tungivalt, et komisjon, komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja liikmesriigid nõuaksid aktiivselt, et ÜRO peasekretär või ÜRO inimõiguste ülemvolinik nimetaks ametisse Hongkongi olukorraga tegeleva ÜRO erisaadiku, ühinedes seega Ühendkuningriigi, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa väliskomisjonide esimeeste algatusega;
10.nõuab, et ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks olevad liikmesriigid kutsuksid kokku nn Arria kohtumise, et arutada olukorda Hongkongis aktivistide, valitsusväliste organisatsioonide esindajate ja ÜRO eriraportööridega;
11.nõuab, et ELi toetaks Hongkongi rahvusvahelise kontaktrühma moodustamist, et jälgida olukorda kohapeal ja koordineerida tegevust rahvusvaheliste partneritega, eelkõige Ühendkuningriigiga;
12.kutsub nõukogu ja eelkõige nõukogu järgmist eesistujariiki üles viima 2020. aastal lõpule töö ELi inimõiguste sanktsioonide mehhanismiga, mida Euroopa Parlament toetas oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsioonis[8];
13.nõuab, et EL, tema liikmesriigid ja rahvusvaheline kogukond tegutseksid selle nimel, et kehtestada sobivad ekspordikontrolli mehhanismid, millega Hiinale ja eelkõige Hongkongile keelataks juurdepääs põhiõiguste rikkumiseks kasutatavatele tehnoloogiatele;
14.palub liikmesriikidel hoolikalt kaaluda, kuidas vältida majanduslikku ja eelkõige tehnoloogilist sõltuvust HRVst, sealhulgas seoses oma otsustega 5G võrkude arendamise kohta;
15.kutsub liikmesriike üles täielikult kohaldama asjakohaseid ELi inimõigustealaseid suuniseid, mobiliseerides kõik diplomaatilised töötajad otsustavalt reageerima aktivistide vahistamistele ja süüdimõistmistele, sealhulgas tagades kohtuprotsesside vaatlemise, taotledes vanglakülastusi ja pöördudes asjaomaste ametivõimude poole, et nõuda nende isikute vabastamist, kes on kinni peetud ja süüdi mõistetud sõnavabaduse rahumeelse kasutamise eest;
16.nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriikide delegatsioonid jälgiksid tähelepanelikult ettevalmistusi seadusandliku kogu valimisteks, mis on praegu kavandatud septembriks, ning annaksid sellest korrapäraselt aru, jälgides eelkõige, ega kandidaatidel ei oleks põhjendamatuid tõkkeid menetluslike takistuste või alusetute kohtumenetluste tõttu, pidades silmas ka seda, et kõigil oleks võimalik valimiskampaania eesmärgil koguneda ja et valijad saaksid vabalt hääletada;
17.kutsub Hiina RV keskvalitsust üles hoiduma väljapressivatest surveavaldustest Euroopa ettevõtetele riikliku julgeolekuseaduse toetuse ettekäändel;
18.kutsub Hiina RV ametivõime üles hoiduma Hongkongi autonoomiat ja vabadusi toetava rahvusvahelise toetuse märgistamisest nn siseasjadesse sekkumisena, kuna need probleemid käsitlevad Hiina RV-i siduvaid rahvusvahelisi kohustusi;
19.kordab nõudmist vabastada viivitamatult Rootsi kodakondsusega raamatukirjastaja Gui Minhai;
20.kutsub liikmesriike üles looma lisaks nn tõhusat päästemehhanismi nendele Hongkongi vabaduste kaitsjatele, keda võidakse taga kiusata ja kes vajavad kaitset poliitilise varjupaiga abil;
21.on seisukohal, et olukorda Hongkongis ja ELi seisukohta Hongkongi kõrgetasemelise autonoomia kaitsmisel tuleb käsitleda ELi-Hiina tippkohtumisel 2020. aasta juunis ning lõpuks ka ELi-Hiina juhtide kohtumisel, mis oli algselt kavandatud toimuma septembris Leipzigis;
22.tuletab meelde, kui tähtis on, et EL tõstataks kõigil Hiina ametivõimudega peetavatel poliitilistel ja inimõiguste-teemalistel dialoogidel jätkuvalt küsimusi inimõiguste rikkumisest Hiinas, kooskõlas ELi kohustusega suhelda Hiinaga jõuliselt, selgelt ja ühel häälel; tuletab lisaks meelde, et Hiina Rahvavabariik on allkirjastanud arvukalt rahvusvahelisi inimõigustealaseid lepinguid; nõuab seepärast, et EL püüaks Hiinaga peetava dialoogi abil tagada, et Hiina võetud kohustusi täidaks;
23.nõuab, et komisjon teavitaks Hiina poolt, et parlament arvestab inimõiguste olukorda Hiinas, sealhulgas Hongkongis, kui tal palutakse kiita heaks ulatuslik leping investeeringute või tulevaste kaubanduslepingute kohta Hiina Rahvavabariigiga;
24.teeb presidendile ülesandeks edastada see resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning teavitamise eesmärgil Hongkongi erihalduspiirkonna pädevale asutusele ja Hiina Rahvavabariigi valitsusele.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0110.
- [2] ELT C 433, 23.12.2019, lk 103.
- [3] ELT C 399, 24.11.2017, lk 92.
- [4] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2019)0004.
- [5] ELT C 224, 27.6.2018, lk 78.
- [6] ELT C 35, 31.1.2018, lk 46.
- [7] ELT C 369, 11.10.2018, lk 156.
- [8] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0215.