ELi kulud
Eelarvesse kantavate kulude heakskiitmise eest vastutavad ühiselt Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament. ELi aastaeelarve peab jääma mitmeaastase finantsraamistiku raames eri rubriikide ehk kulukategooriate (nagu ühtne turg, ühtekuuluvus ja loodusvarad) jaoks kokku lepitud ülemmäärade piiresse. Ootamatu rahavajaduse täitmiseks on ELil olemas temaatilised ja mittetemaatilised erivahendid. ELi kulutuste mõju suurendamiseks kasutatakse eelarvelisi tagatisi ja rahastamisvahendeid. Lisaks mitmeaastases finantsraamistikus sisalduvatele kuludele kuuluvad ELi 2021.–2027. aasta kogukulude hulka ajutise taasterahastu „Next Generation EU“ (NGEU) vahendid, mis aitavad ELi majandusel COVID-19 kriisist taastuda.
Õiguslik alus
- Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artiklid 310–325 ja 352 ning Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklid 106a, 171–182 ja 203;
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18.juuli 2018.aasta , mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr1296/2013, (EL) nr1301/2013, (EL) nr1303/2013, (EL) nr1304/2013, (EL)nr1309/2013, (EL) nr1316/2013, (EL) nr223/2014 ja (EL) nr283/2014 ja otsust nr541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr966/2012;
- Nõukogu 17. detsembri 2020. aasta , millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027 (edaspidi „mitmeaastase finantsraamistiku määrus“);
- Nõukogu 29. veebruari 2024. aasta , millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 2020/2093, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027;
- Nõukogu 14. detsembri 2020. aasta , millega luuakse Euroopa Liidu taasterahastu COVID-19 kriisi järgse taastumise toetuseks;
- 16. detsembri 2020. aasta Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel, mis käsitleb eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist, samuti uusi omavahendeid, sealhulgas uute omavahendite kasutuselevõtmise suunas liikumise tegevuskava.
ä
ELi eelarve üldeesmärk on rahastada Euroopa Liidu poliitikat eelarvedistsipliini järgides ning kooskõlas kehtivate reeglite ja menetlustega. ELi eelarve on peamiselt mõeldud investeeringute tegemiseks. Seetõttu võtab EL vastu pikaajalised kulukavad ehk mitmeaastased finantsraamistikud, mille kestus on viis kuni seitse aastat (vt allpool).
ܲõõٳٱ
ELi eelarve põhineb ELi üldeelarve suhtes kohaldatavate finantsreeglite määruse artiklites6–38 sätestatud üheksal eelarvepõhimõttel, milleks on eelarve ühtsus, õigsus, aastasus[1], tasakaal, arvestusühik (euro), kõikehõlmavus, sihtotstarbelisus (iga assigneering eraldatakse kindla kululiigi jaoks), usaldusväärne finantsjuhtimine ja läbipaistvus.
Aastasuse põhimõtte järgimisel peab aga arvestama sellega, et hallata tuleb ka mitmeaastaseid meetmeid, mille osakaal eelarves on suurenenud. Seepärast sisaldab eelarve liigendatud assigneeringuid, mis koosnevad
- kulukohustuste assigneeringutest, millega rahastatakse jooksval eelarveaastal mitu aastat kestvate meetmete elluviimiseks võetud juriidiliste kohustustega seotud kõiki kulusid;
- maksete assigneeringutest, millest kaetakse jooksval eelarveaastal või eelmistel eelarveaastatel võetud lepinguliste kohustuste täitmisel tekkivad kulud.
16. detsembri 2020. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes on sätestatud, et komisjon peab koostama aastaaruande, milles antakse ülevaade ELi eri meetmete finants- ja eelarvemõjudest, olenemata sellest, kas neid rahastatakse ELi eelarvest või väljaspool seda. Aruanne peab sisaldama teavet ELi varade ja kohustuste, mitmesuguste laenutehingute-, sealhulgas Euroopa stabiilsusmehhanismi ja Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (2.6.8) ning muude võimalike tulevaste mehhanismide kohta. Ka peab aruanne sisaldama teavet kliimamuutustega seotud kulutuste, bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamisele ja ümberpööramisele kaasa aitavate kulutuste, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamise ning ÜRO kestliku arengu eesmärkide rakendamise kohta kõigis asjaomastes ELi programmides.
ELi kulude struktuur ja kategooriad
1. ELi kulude jaod
Üldeelarve on jagatud kümneks jaoks – üks iga institutsiooni kohta. Kui teiste institutsioonide jaod koosnevad peamiselt halduskuludest, siis komisjoni oma (III jagu) sisaldab tegevuskulusid ning meetmete ja programmide elluviimisel tekkivaid halduskulusid (tehniline abi, ametid ja personal). 2024. aastal moodustavad halduskulud 189,28miljardi euro suurusest kulukohustuste assigneeringute kogusummast eeldatavalt kokku 6,3%.
Komisjon kasutab eelarves liigendust, kus vahendid on esitatud poliitikavaldkondade ja programmide kaupa vastavalt rubriikidele ehk teemavaldkondadele (vt allpool). Nii on kõigi ELi poliitikavaldkondade kulusid ja tulemuslikkust lihtsam hinnata.
2. Mitmeaastane finantsraamistik (1.4.3)
Alates 1988. aastast on ELi kulud koondatud mitmeaastasesse raamistikku, mille kohaselt on eelarve jaotatud kindlaksmääratud kuluülemmääraga rubriikideks. Need vastavad laiematele poliitikavaldkondadele ja kajastavad peamisi prioriteete, mida tuleb eelarvest raamistiku kehtivuse ajal rahastada. Esimene programmitöö periood kestis viis aastat, sellele järgnenud perioodid aga seitse aastat. Seitsmeaastane on ka praegune periood. Aastaeelarves tuleb kinni pidada mitmeaastases finantsraamistikus sätestatud ülemmääradest.
ELi eelarve suhtes kohaldatakse range tasakaalu põhimõtet, mis on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 310 ja finantsmääruses. Praktikas tähendab see, et ELi eelarve on kulupõhine. Teisisõnu saab koondtulu kasvada ainult nii palju, kui mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade ja nendest välja jäävate erivahenditega on eelnevalt lubatud. Mitmeaastase finantsraamistiku määruse artikli 4 kohaselt kohaldatakse selliste ülemmäärade suhtes nominaalset automaatset ülespoole kohandamist 2% aastas[2]. Ajavahemikku 2021–2027 hõlmavas mitmeaastases finantsraamistikus nähti ette kulukohustuste assigneeringute kogusumma 1824,3 miljardit eurot 2018. aasta hindades, sellest 1074,3 miljardit eurot mitmeaastasele finantsraamistikule ja 750 miljardit eurot taasterahastule „NextGenerationEU“ (NGEU), mida suurendati mitmeaastase finantsraamistiku määruse artiklis 5 sätestatud programmispetsiifiliste kohanduste tulemusena veel 11 miljardi euro võrra.
Pärast komisjoni 20. juunil 2023 esitatud seadusandlikku ettepanekut jõudsid Euroopa Parlament ja nõukogu 6. veebruaril 2024 kokkuleppele, mis andis võimaluse mitmeaastast finantsraamistikku esmakordselt muuta. Kokkulepe mõjutab kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku järelejäänud aastaid, võimaldades muuta mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid ning neid ülemmäärasid ületavate erivahendite ulatust ja suurust. Täpsemalt nähakse kokkuleppega ette 21 miljardit eurot (2024. aasta hindades) täiendavaid kulusid nominaalväärtuses, sealhulgas 17 miljardi euro ulatuses toetusi, mis eraldatakse Ukrainale uue erivahendi kaudu lisaks mitmeaastase finantsraamistiku ülemmääradele[3]. See kasv vastab maksimaalsete lubatud kulude 2,8% suurenemisele praeguse mitmeaastase finantsraamistiku ülejäänud perioodi jooksul.
Kokkuvõttes vähenevad ELi reaalsed kogukulud märkimisväärselt, hoolimata kulude rahastamise nominaalsest suurenemisest aastatel 2021–2023. Praeguse mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 esimese 2,5 aasta jooksul on kumulatiivne inflatsioon ELis juba 23,7%. Nagu on märgitud Euroopa Parlamendi tellitud hiljutises uuringus, peaks see muutus vähendama mitmeaastase finantsraamistiku osakaalu ELi kogurahvatulus 2027. aasta lõpuks 0,96%-ni. Seda on tunduvalt vähem kui 1,05% kogurahvatulust, mida aastaid 2021–2027 hõlmava mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmise ajal eeldati.
Alltoodud tabelis on esitatud 2024. aasta eelarve läbilõige poliitikavaldkondade kaupa, nagu need on aastaid 2021-2027 hõlmavas mitmeaastases finantsraamistikus kindlaks määratud.
ELi 2024. aasta eelarve (miljonites eurodes): kulukohustuste ja maksete assigneeringud vastavalt mitmeaastase finantsraamistiku kategooriatele
ASSIGNEERINGUD RUBRIIGITI | 2024. aasta eelarve | |
---|---|---|
Kulukohustused | Maksed | |
Ühtne turg, innovatsioon ja digitaalvaldkond | 21493,4 | 20828,0 |
Üٱܱܱܳܲ, vastupanuvõime ja väärtused | 74560,7 | 33716,0 |
Majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus | 64665,2 | 24155,7 |
Vastupanuvõime ja väärtused | 9895,5 | 9560,3 |
Loodusvarad ja keskkond | 57338,6 | 54151,4 |
Turuga seotud kulud ja otsetoetused | 40517,3 | 40505,5 |
Ränne ja piirihaldus | 3892,7 | 3249,0 |
Julgeolek ja kaitse | 2321,2 | 2035,4 |
Naabrus ja maailm | 16230,0 | 15291,2 |
Euroopa avalik haldus | 11988,0 | 11988,0 |
Temaatilised erivahendid | 2221,7 | 1734,4 |
Assigneeringud kokku | 189385,4 | 142630,3 |
Allikas: Euroopa Komisjon. Arvandmed on esitatud 2023.aasta novembri hindades.
3. Paindlikkus ja temaatilised erivahendid
Peale kulutuste, mis on eelarvesse kantud ELi poliitika rahastamiseks mitmeaastaste programmide alusel, on osa rahalisi ressursse ELi eelarves reserveeritud selleks, et tegutseda ootamatute kriiside ja olude korral. Selliseid paindlikkuse ja temaatilisi erivahendeid võib kasutada majanduskriisi korral (nt EGF - Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond), loodusõnnetuste, rahvatervise kriiside korral ja humanitaarhädaolukorras (nt SEAR - solidaarsus-ja hädaabireserv) ning siis, kui ELi liikmesriigis, kandidaatriigis või väljaspool ELi tekib muu ootamatu vajadus (nt paindlikkusinstrument). Tänu nendele vahenditele on võimalik teatava summani katta erakorralist rahavajadust.
Euroopa Liidu taasterahastu - „Next Generation EU“
Selle vahendi raames võtab komisjon kasutusele 750 miljardit eurot 2018. aasta hindades, millest kuni 390 miljardit eurot võib kasutada toetusteks ja kuni 360 miljardit eurot võib kasutada laenude andmiseks lisaks 2021.–2027. aasta pikaajalisele eelarvele, et aidata ELi COVID-19 järgselt üles ehitada. Komisjonil on volitused laenata artikli 5 lõike 1 alusel ELi nimel vahendeid kapitaliturgudelt. Kulude katteks kasutatud vahendite põhisumma tagasimaksed (390miljardit eurot 2018.aasta hindades) ja maksmisele kuuluvad intressid tuleb katta ELi üldeelarvest, sealhulgas pärast 2021.aastat järk-järgult kasutusele võetavatest uutest omavahenditest saadavast piisavast tulust. (1.4.1)
NGEU peaks eelkõige keskenduma a) tööhõive taastamisele ja töökohtade loomisele; b)reformidele ja meetmetele kestliku majanduskasvu ja tööhõive potentsiaali elavdamiseks, et tugevdada liikmesriikide ühtekuuluvust ja suurendada nende vastupidavust; c)ettevõtjate, eelkõige COVID-19 kriisi majanduslikust mõjust puudutatud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamiseks võetavale meetmetele ning kestliku majanduskasvu hoogustamisele ELis, sealhulgas ettevõtetesse suunatavatele otsestele finantsinvesteeringutele; d)COVID-19 kriisile reageerimiseks vajalikele teadusuuringute ja innovatsiooni meetmetele; e)meetmetele, mille abil suurendada valmisolekut kriisideks ning võimaldada ELil reageerida kiirelt ja mõjusalt ulatuslikele hädaolukordadele, sealhulgas varuda esmatarbekaupu ja meditsiinivahendeid ning hankida kriisile kiireks reageerimiseks vajalikku taristut; f)meetmele, mille abil tagada, et COVID-19 kriis ei takistaks õiglast üleminekut kliimaneutraalsele majandusele; g) meetmele, mille abil leevendada COVID-19 kriisi mõju põllumajandusele ja maaelu arengule.
Selleks et toetada liikmesriike investeeringute ja reformidega, lepiti 12. veebruaril 2021 kokku uues taaste- ja vastupidavusrahastus. Rahastu kaudu pidi liikmesriikidele tehtama kättesaadavaks 672,5miljarditeurot (2018.aasta hindades) laene ja toetusi, mida rakendatakse riiklike taaste- ja vastupidavuskavade kaudu[4]. Kavad peavad sisaldama reforme ja investeeringuid, mis hõlmavad peamisi poliitikavaldkondi (kuus sammast[5]), edendama rohe- ja digipööret ning võtma arvesse Euroopa poolaasta riigipõhiseid soovitusi.
Seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse avaldas komisjon 18.mail 2022 , milles esitatakse strateegia ELi sõltuvuse vähendamiseks Venemaa energiaimpordist. Komisjoni hinnangul eeldaks eesmärgi saavutamine sellise strateegiaga abil 210 miljardit eurot lisainvesteeringuid. Seda silmas pidades tegi komisjon muude meetmete seas[6] ettepaneku muuta taaste- ja vastupidavusrahastu määrust, et jagada ümber kuni 225 miljardi euro ulatuses taaste- ja vastupidavusrahastust üle jäänud laene ning eraldada kuni 7,5% Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Üٱܱܱܳܲfondi kaudu kättesaadavatest vahenditest kava „REPowerEU“ jaoks. Lisaks tehakse kuni 20 miljardit eurot (2022.aasta hindades) kättesaadavaks direktiivi 2003/87/EÜ kohase või määrusega (EL) 2021/1755 loodud Brexitiga kohanemise reservist ümber paigutatavatest vahenditest. Nendest vahenditest rahastatakse riiklike taaste- ja vastupidavuskavade uut peatükki, milles määratakse kindlaks konkreetsed meetmed energiavarustuse mitmekesistamiseks ja fossiilkütustest sõltuvuse vähendamiseks laenude (kuni 225 miljardit eurot) ja toetuste näol (kuni 75 miljardit eurot). Liikmesriigid taotlesid läbivaadatud taaste- ja vastupidavuskavade raames REPowerEU määruses sätestatud tähtajaks 127,24 miljardi euro ulatuses laene.
Eespool nimetatud mitmeaastase finantsraamistiku muutmise kokkuleppega kehtestatakse eelkõige uus astmeline rahastamismehhanism, et katta taasterahastuga „NextGenerationEU“ seotud intressimakseülekulusid. Selle mehhanismi kohaldamisel võib võtta viimase abinõuna kasutusele uue temaatilise ELi taasterahastu, mis jääb mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade alt välja, kuid üksnes juhul, kui rubriigi 2b raames juba eraldatud summad ei ole pärast vahendite kulukohustustest vabastamist, prioriteetide muutmist ja mittetemaatiliste erivahendite raames kättesaadavate vahendite kasutusele võtmist.
Euroopa Parlamendi roll
Euroopa Parlament jagab nõukoguga eelarvealast pädevust ja selle valdkonna õigused olid ühed esimesed Euroopa Parlamendi liikmetele 1970tel aastatel antud õigused (1.2.5). Eelarvepädevus on seotud ELi iga-aastaste kulude kogusumma ja jaotuse kindlaksmääramise ning eelarve täitmise kontrollimisega.
Parlamendi eelarvekomisjon vastutab parlamendi nimel mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavate läbirääkimiste ja aastaeelarve vastuvõtmise eest ning esindab parlamendi seisukohti läbirääkimistel nõukoguga. Tavaliselt on parlamendil õnnestunud saavutada muudatusettepanekute abil kõige olulisemate kulude suurendamine (kuigi mitte alati algses mahus).
2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel kaitses parlament suures osas edukalt a) mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäära tõstmist ja mitme juhtprogrammi tugevdamist; b) kohustust võtta kasutusele uued ELi omavahendid, et katta vähemalt NGEUga seotud kulud (põhisumma ja intressid); c) oma rolli taasterahastu rakendamisel kooskõlas ühenduse meetodiga; d) ELi eelarve panuse tähtsust kliima- ja bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide ning soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel; e)uue mehhanismi kasutuselevõtmist, et kaitsta ELi eelarvet õigusriigi põhimõtete rikkumise eest (1.4.3).
Parlament on samuti süstemaatiliselt nõudnud eelarve läbipaistvust ning kõigi ELi eelarvest rahastatavate toimingute ja vahendite nõuetekohast kontrolli.
Parlament on eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutav institutsioon (ELi toimimise lepingu artikkel 319). Eelarvekontrollikomisjon valmistab ette eelarve täitmise poliitilise kontrolli alla kuuluva kogu tegevuse (1.4.5). Igal aastal kajastab eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetlus parlamendi järeldusi selle kohta, kuidas komisjon ning teised institutsioonid ja asutused on ELi eelarvet täitnud. Selle eesmärk on kontrollida, kas eelarve täitmine toimus kooskõlas asjakohaste eeskirjadega (vastavus), sealhulgas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetega (eriti tulemuslikkuse nõudega).
Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjon korraldab kord aastas kohtumise Euroopa Investeerimispangaga (EIP) (1.3.15), et kontrollida panga finantstegevust, ning koostab igal aastal raporti EIP senise tegevuse ja tulemuste kohta. Parlamendi eelarvekomisjon ning majandus- ja rahanduskomisjon on kokku leppinud, et igal aastal koostatakse raport, milles hinnatakse EIP praegust ja edasist tegevust. Nad tegutsevad selle ülesande täitmisel juhtiva komisjonina kordamööda. Parlamendi arvates võivad rahastamisvahendid olla ELi rahalise toetuse mõju suurendamiseks küll vajalikud, kuid seejuures on ta rõhutanud, et neid tuleks kasutada rangetel tingimustel, piirates riske ELi eelarvele. Finantsmäärus sisaldab seetõttu liidu eelarvest rahastatavate või sellega tagatud rahastamisvahendite kasutamiseks üksikasjalikke reegleid.
Parlamendi eelarvekomisjon ning majandus- ja rahanduskomisjon vastutavad ühiselt taaste- ja vastupidavusrahastu kontrollimise eest. Selleks on loodud oma töörühm ning iga kahe kuu järel toimuvad komisjoniga taaste- ja vastupidavusdialoogid.
Francisco Padilla Olivares