ELi heitkogustega kauplemise süsteem (HKS) on mehhanism kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks. Sellega kehtestatakse saastavatele sektoritele, näiteks energeetikale ja tööstusele, lubatud heitenormid, mida aja jooksul järk-järgult vähendatakse. Ettevõtted peavad tegutsema nende lubatud normide piires ning ettevõtted, kes ei suuda oma tekitatavat heidet nendega kooskõlas vähendada, peavad ostma oma heite kompenseerimiseks teistelt ettevõtetelt saastekvoote. Selline korraldus ärgitab ettevõtjaid heitkoguseid vähendama, sest heite vähendamine võimaldab neil kulusid kokku hoida või oma kvoote teistele müües lausa rahalist kasu teenida.
Erivahendid – ettenägematute sündmuste korral, mida ei osata ette eelarvestada, kasutatakse erivahendeid, mille eesmärk on tagada ELile reaktsioonisuutlikkus ja teatav paindlikkus. Erivahendite ja eelarvevahendite kulukohustuste assigneeringud kokku ei tohi siiski mingil juhul ületada omavahendite ülemmäära. Erivahendid on näiteks solidaarsusreserv looduskatastroofide puhuks ja hädaabireserv humanitaarabi andmiseks.
Korrigeerimismehhanism on teatavatele liikmesriikidele võimaldatav soodustus, et nende netomakse ELi eelarvesse oleks väiksem. Korrigeerimismehhanism aitab muuta liidu eelarve rahastamist õiglasemaks ning tasakaalustab liikmesriikide sissemakseid ja neile tehtavaid väljamakseid. Soodustused räägitakse sageli läbi eelarvearutelude äܲ. Praegu teeb EL osamaksete soodustust ehk nn kindlasummalisi korrektsioone Taanile, Saksamaale, Austriale, Madalmaadele ja Rootsile.
Kulukohustuste assigneeringud on kohustused, mis liit endale eelarveaasta jooksul sõlmitud lepingutega võtab. Neid on oluline maksetest eristada, sest lepingujärgsete maksete tegemine ei pruugi toimuda kohe samal aastal, vaid hiljem.
Kvalifitseeritud häälteenamus – Euroopa Komisjoni või liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepanekute vastuvõtmiseks Euroopa Liidu Nõukogus on vaja kvalifitseeritud häälteenamust. See tähendab, et ettepaneku poolt peab hääletama 55% liikmesriikidest (15 liikmesriiki 27st) ja need riigid peavad esindama vähemalt 65% ELi kogurahvastikust. Et vähemus saaks heakskiitu blokeerida, peab vastu hääletama vähemalt neli nõukogu liiget (ehk neli liikmesriiki).
Maksete assigneeringud on konkreetse aasta jooksul reaalselt välja makstav raha, sealhulgas raha, mis makstakse välja varem sõlmitud lepingute alusel.
Ѳöö岹ܳܳ on vahe omavahendite ülemmäära ja maksete ülemmäära vahel, see tähendab selle vahel, kui palju võib EL maksimaalselt liikmesriikidelt oma finantskohustuste täitmiseks taotleda, ja selle vahel, kui palju võib liit maksimaalselt kulutada. Taasterahastuga „NٳұԱپDzԷ“ suurendati omavahendite ülemmäära ajutiselt (kuni 2058. aastani) 0,6 protsendipunkti võrra, st 2%-ni.
MFF on ingliskeelne lühend, mis tähistab mitmeaastast finantsraamistikku ehk ELi pikaajalist eelarvet (multiannual financial framework). Tavaliselt on eelarveperiood seitse aastat. Mitmeaastases finantsraamistikus määratakse kindlaks eelarveperioodi kulutuste maht tervikuna ja eri valdkondade kaupa. Ka eelarveperioodi iga üksiku aasta kohta kehtivad kulupiirangud ehk ülemmäärad. Kulud jagunevad laiadesse kategooriatesse ehk rubriikidesse, mis vastavad ELi prioriteetidele ja tegevusvaldkondadele.
ääܲ on ELi õigusakt, mida kohaldatakse liikmesriikides otse. Seevastu direktiiv on selline ELi õigusakt, milles sätestatakse ainult eesmärk, mille liikmesriigid peavad saavutama, kuid liikmesriikide seadusandjad saavad seejärel ise otsustada, kuidas selleni jõuda. See tähendab, et liikmesriik peab direktiivi „üle võtma“ ehk kehtestama riiklikud õigusaktid, mille abil direktiivi eesmärk saavutada. ääܲt tuleb aga kohaldada sellisel kujul, nagu see ELi tasandil vastu võetakse.
NGEU ehk taasterahastu „NٳұԱپDzԷ“ on ELi seni suurim toetuspakett, mille eesmärk oli kiirendada majanduse taastumist COVID-19 pandeemiast. Mõnikord kutsutakse seda ka taasterahastuks „NextGenEU“, Euroopa Liidu taasterahastuks või lihtsalt taasterahastuks ning selle kogusumma on 806,9 miljardit eurot, mida saab kasutada kuni 2026. aastani.
õܲԻԱٱܲ ehk konsulteerimine on teine ELi seadusandlik erimenetlus, mida kasutatakse näiteks selleks, et võtta ELi pikaajalises eelarves kasutusele uued omavahendid. Selle menetluse korral peab nõukogu küll küsima parlamendi arvamust, kuid see ei ole talle siduv. Kui nõukogu jätab parlamendiga konsulteerimata, ei ole õigusakt seaduslik ja Euroopa Kohus võib selle tühistada.
õܲDZܳԱٱܲ on Euroopa Liidu seadusandlik erimenetlus, mida kasutatakse muu hulgas ELi mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmiseks. Selle kohaselt töötab lõpliku seaduseteksti välja ELi nõukogu, kuid parlament peab andma sellele oma nõusoleku, vastasel juhul ei saa nõukogu õigusakti vastu võtta. Parlamendil on nõusolekumenetluses seega vaid vetoõigus – ta saab õigusakti heaks kiita või tagasi lükata, kuid ei saa seda muuta. Mitmeaastase finantsraamistiku puhul on parlamendi nõusolekuks seejuures vaja absoluutset häälteenamust, vähem tähtsatel nõusolekuhääletusel piisab ka lihthäälteenamusest.
Omavahendid on ELi eelarve peamised tuluallikad. Nende alla kuuluvad tollimaksud, osa liikmesriikide käibemaksutulust, osa liikmesriikide kogurahvatulust ja plastimaks. EL püüab leida uusi omavahendite allikaid, näiteks võiksid omavahendiks olla teatavad digimaksud ja süsiniku piirimeetmest saadav tulu (vt eespool). Omavahenditest rahastatakse ELi poliitikat ja programme ning need aitavad piirata liikmesriikide osamaksete suurust. Kuna ELi eelarve peab olema tasakaalus, st kulud ei tohi olla suuremad kui tulud, saab EL kulutada ainult nii palju, kui omavahendid võimaldavad.
Omavahendite ülemmäär tähendab maksimumsummat, mida EL võib liikmesriikidelt konkreetsel eelarveperioodil ELi kulude rahastamiseks küsida. Üääad on kindlaks määratud õigusaktis, millega kehtestatakse ELi eelarve rahastamise tingimused ja mida nimetatakse omavahendite otsuseks. Omavahendite ülemmäär on teatav protsent ELi hinnangulisest kogurahvatulust, mis on kõigi liikmesriikide kogurahvatulu summa.
鲹ǰöö on Euroopa Parlamendi liige, kes juhib seaduseelnõu menetlemist parlamendis. Igale parlamenti jõudvale seaduseelnõule määratakse oma raportöör, lisaks võivad menetluses osaleda ka nn variraportöörid, kes esindavad ettepaneku üle peetavatel läbirääkimistel teiste fraktsioonide seisukohti. 鲹ǰööi juhtimisel töötatakse seaduseelnõu küsimuses välja parlamendi seisukoht ning hiljem juhib seesama raportöör nõukoguga õigusakti lõpliku teksti üle peetavatel läbirääkimistel parlamendi läbirääkimismeeskonda.
Rubriik tähendab ELi mitmeaastases finantsraamistikus laia poliitikavaldkonda, mis hõlmab omakorda erinevaid ELi programme ja fonde.
SPIM ehk süsiniku piirimeede (tuntud ka ingliskeelse lühendi CBAM all) on süsteem, millega kehtestati tollimaksud selliste kaupade impordile, mille tootmine on põhjustanud suurt süsinikuheidet (näiteks teras ja tsement). Nii püüab EL tagada Euroopa ettevõtetele jaoks võrdseid konkurentsitingimusi ning takistada tootmise üleviimist Euroopast kolmandatesse riikidesse, kus kliimaeeskirjad on leebemad. Samuti aitab piirimeede toetada ELi kliimaeesmärke ja soodustada ülemaailmset heite vähendamist. Süsteem kohustab importijaid ostma oma impordimahu ulatuses heitesertifikaate. SPIMide arvestus algas 2023. aastal ja täies mahus rakendatakse seda alates 2026. aastast.
Subsidiaarsus on ELi õõٱ, et otsuseid tuleks teha asjaosalistele võimalikult lähedal. Sellega välistatakse ELi sekkumine valdkondades, kus ELil ei ole ainupädevust ja kus liikmesriikidel on mõttekam tegutseda riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil. Siiski lubab see ELil tegutseda (isegi küsimustes, mis ei kuulu ELi ainupädevusse), kui liikmesriigid ei saavuta oma eesmärke ja asjaga saaks paremini tegeleda ELi tasandil.
Taaste- ja vastupidavusrahastu on ajutine vahend, mille kaudu jaotatakse rahastu „NٳұԱپDzԷ“ raha. Euroopa Komisjon laenab raha kapitaliturgudelt (emiteerib ELi nimel võlakirju) ja liikmesriigid saavad taotleda komisjonilt laenu või toetust. Selleks peavad nad esitama ELile sisukad reformi- ja investeerimiskavad, kus näitavad, kuidas neil on kavas raha kasutada.
Tingimuslikkuse mehhanism on uus vahend, millega EL kaitseb oma finantshuve. Tingimuslikkuse mehhanismis lepiti kokku 2020. aastal ja see jõustus 2021. aastal. Mehhanism seab ELi raha väljamaksmise eelduseks, et maksete saajariik järgib õigusriigi õõٱt ja demokraatlikke väärtusi. Kui liikmesriik neid rikub, võib EL riigile rahalise toetuse andmise peatada või makseid vähendada. Mehhanismi eesmärk on tagada, et ELi vahendeid kasutatakse vastutustundlikult ja et liikmesriigid järgivad ELi põhiväärtusi ning edendavad head valitsemistava ja usaldusväärsust.
Üääܲ – kui Euroopa Liidu Nõukogu otsustab eriti tundlike küsimuste üle, nagu ELi liikmesus, maksud, omavahendid, mitmeaastane finantsraamistik ja sotsiaalkindlustuse ühtlustamine, tuleb otsused langetada ühehäälselt, st ettepanekuga peavad nõustuma kõik liikmesriigid. Ühehäälse otsuse saab siiski teha ka juhul, kui üks või mitu liikmesriiki hääletamisest loobub.
Ühine põllumajanduspoliitika (Üʱ) kehtestati 1962. aastal ja on vanim ikka veel kasutusel olev ELi eelarverubriik. Selle eesmärk on võimaldada eurooplastele taskukohane, ohutu ja kvaliteetne toit, tagada põllumajandustootjatele piisav elatustase ning hoida loodusvarasid ja keskkonda. Üʱ hõlmab otsetoetusi, turumeetmeid ja maaelu arengu toetust ning selle kulud moodustavad praegusest pikaajalisest eelarvest ligikaudu 31%. 2024. aastal kiitis parlament Üʱ raames heaks näiteks reformid, millega leevendati talunike halduskoormust.
ÜٱܱܱܳܲDZپ첹 on ELi peamine investeerimisraamistik. Selle eesmärk on vähendada ELi piirkondade majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi. Liit investeerib mahajäänud piirkondades taristusse, innovatsiooni, töökohtade loomisse ja kestliku arengu projektidesse ning rahastab neid investeeringuid peamiselt Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) ja Euroopa Sotsiaalfondist (ESF).
Ühtne turg on ELi ühtne majandusruum, kus on kokku umbes 450 miljonit tarbijat. See loodi 1992. aastal Maastrichti lepinguga ja sageli nimetatakse seda ka siseturuks. Ühtne turg tähendab, et EL toimib ühtse territooriumina, kus kaubad, kapital, teenused ja inimesed saavad piiranguteta liikuda. See oli ELi rahaliidu ja euro ühisrahaga arveldamise eelkäija. Neli ELi mittekuuluvat riiki – Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits – on samuti ühtse turu liikmed, kuid teatavate eranditega.
Üää on maksimaalne summa, mille võib mingisse poliitikavaldkonda (ehk rubriiki) kuuluvatele programmidele aastas kulutada. Kuna mitmeaastane finantsraamistik seab ülemmäärad korraga mitme järjestikuse aasta eelarvele (praeguse pikaajalise eelarve kohaselt seitsme aasta kohta), on aastaeelarveid lihtsam planeerida ja kulusid kontrolli all hoida.
Üää kehtestatakse esiteks iga kuluvaldkonna ehk rubriigi kohta. Määr kehtib kulukohustuste assigneeringutele. Nende all mõeldakse summasid, mille ulatuses võib liit endale teataval aastal lepingulisi kohustusi võtta. Assigneeringutega seotud kulukohustusi ei pruugita täita ehk välja maksta tingimata samal aastal, vaid reaalseid väljamakseid võidakse teha hiljem, kas või mitme eelarveaasta jooksul.
Teiseks kehtestatakse iga aasta kohta ka kõiki rubriike hõlmav üldine ülemmäär. Seda väljendatakse kahes eri summas: kulukohustuste assigneeringutes ja maksete assigneeringutes. Maksete assigneeringu on summad, mille ulatuses võib võetud lepinguliste kohustuste täitmiseks teha makseid.
Lisalugemist:
Õigusaktide kokkuvõtete sõnastik