Tagasisaatmine: ELi uus lähenemisviis rändajate tagasisaatmisele
Euroopa Liit soovib tõhustada ebaseaduslike rändajate repatrieerimist. Tutvu rändajate tagasisaatmise statistika ning ELi seaduste muudatusettepanekutega.
Igal aastal antakse sadadele tuhandetele kolmandate riikide kodanikele korraldus lahkuda EList ebaseadusliku staatuse tõttu. Vaid veidi üle 20% neist lahkub tegelikult EList. Seepärast soovib EL kehtestada ühised eeskirjad selliste rändajate haldamiseks, kellel ei ole õigust riigis viibida.
Tagasisaatmisdirektiiv
pärineb 2008. aastast. 2013. aastal läbiviidud kohaselt oli sellel üldine positiivne mõju Euroopa tagasisaatmispoliitikale, kuna sellega kehtestati kinnipidamise kestusele ülempiir ning soodustati vabatahtlikku lahkumist ja tagasisaatmist.
Eeskirjades on ebaseaduslik riigisviibimine määratletud kui kolmandate riikide kodanike viibimine ELi territooriumil, kes ei vasta riiki sisenemise, seal viibimise või elamise tingimustele. Need tingimused võivad aga riigiti erineda, põhjustades olukordi, kus sarnases olukorras olevad kolmandate riikide kodanikud võivad ühes ELi riigis olla ebaseaduslikud või muutuda ebaseaduslikuks, teistes aga mitte.
Tagasisaatmisdirektiivi täiustamine
EL on teinud tööd selle nimel, et tagada nende inimeste kiirem ja tõhusam tagasisaatmine, kellel ei ole õigust ELis viibida. See on üks 2024. aastal vastu võetud rände- ja varjupaigaleppe eesmärke.
2025. aasta märtsis esitas Euroopa Komisjon , mis hõlmab kiiremaid, lihtsamaid ja tõhusamaid tagasisaatmismenetlusi kogu ELis.
Ettepaneku eesmärk on:
- tagada, et ühes liikmesriigis väljastatud tagasisaatmisotsus registreeritakse Euroopa tagasisaatmiskorralduses ja see on nähtav , nii et isegi kui rändaja kolib teise ELi riiki, saab tagasisaatmisotsuse täita;
- tugevdada meetmeid, millega takistatakse rändajate põgenemist tagasisaatmisprotsessi ajal. Rändajaid võidakse kinni pidada kuni 24 kuud, kui tagasisaatmist takistatakse või kui esineb julgeolekuoht. Samal ajal tuleks eeskirjades seada esikohale vabatahtlik tagasipöördumine, kui rändajad teevad ametiasutustega koostööd;
- luua õigusraamistik tagasisaatmiskeskustele – need oleksid ELi mittekuuluvates riikides asuvad keskused, mis luuakse kahepoolsete või ELi tasandi kokkulepetega ja kuhu saab üle anda isikud, kelle suhtes on tehtud lõplik tagasisaatmisotsus.
Parlament peab nüüd ettepaneku läbi vaatama. Seejärel peab ta jõudma nõukoguga seadusandliku teksti lõpliku versiooni suhtes kokkuleppele.
Rändajate tagasisaatmise statistika
Kuigi ebaseadusliku rände statistika on kättesaadav, hoiatavad teadlased, et see võib olla puudulik, ebajärjekindel ja ebapiisav.
2023. aastal – neist 23,3%-l puudus kehtiv viisa või elamisluba ning veel 22,5% ei suutnud oma reisi eesmärki ja tingimusi põhjendada. Samal aastal väljastasid ELi liikmesriigid 484 160 tagasisaatmisotsust.
2023. aastal tagasisaadetud rändajate seas oli kõige rohkem Maroko, Alžeeria ja Afganistani kodanikke.
Nende kolmandate riikide kodanike arv, kes pöördusid pärast lahkumisettekirjutust 2023. aastal tegelikult tagasi teise riiki, suurenes eelmise aastaga võrreldes 25,1%, moodustades kokku 111 185 tagasipöördujat.
Üle nelja viiendiku tagasisaadetud inimestest (91 465) saadeti ELi mittekuuluvatesse riikidesse.
Vabatahtlik või sunniviisiline tagasipöördumine
Tagasisaatmisotsuse saanud kolmanda riigi kodanikule antakse enamasti tähtaeg vabatahtlikult lahkumiseks. Peale tähtaja möödumist võivad võimud rakendada sundi.
2023. aastal pöördus Eurostati andmetel vabatahtlikult tagasi 43,1% tagasisaatmisotsuse saajaid.