Ϸվ

Resolutsiooni ettepanek - B8-0177/2019Resolutsiooni ettepanek
B8-0177/2019

RESOLUTSIOONI ETTEPANEKinimõiguste rikkujate vastase Euroopa sanktsioonirežiimi kohta

11.3.2019-()

komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avalduse alusel
vastavalt kodukorra artikli 123 lõikele 2

Heidi Hautala, Barbara Lochbihler, Judith Sargentini, Margrete Auken, Jordi Solé, Martin Häusling, Molly Scott Cato, Klaus Buchner, Florent Marcellesi, Reinhard Bütikofer, Bodil Valero, Tilly Metzfraktsiooni Verts/ALE nimel

Vt ka resolutsiooni ühisettepanekutRC-B8-0177/2019

ѱԱٱܲ:
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik:
B8-0177/2019
Esitatud tekstid :
B8-0177/2019
Arutelud :
Vastuvõetud tekstid :

8‑0177/2019

Euroopa Parlamendi resolutsioon inimõiguste rikkujate vastase Euroopa sanktsioonirežiimi kohta

()

Euroopa Parlament,

–võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, milles nõutakse kogu ELi hõlmava mehhanismi loomist sihipäraste sanktsioonide rakendamiseks üksikisikute suhtes, kes on seotud inimõiguste raskete rikkumistega, sealhulgas oma 11.märtsi 2014. aasta resolutsiooni piinamise kaotamise kohta maailmas[1],

–võttes arvesse Lissaboni lepingu deklaratsiooninr25, milles käsitletakse vajadust tagada nõuetekohased menetlusõigused füüsilistele isikutele ja üksustele, keda puudutavad ELi piiravad meetmed või ELi terrorismivastased meetmed,

–võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava(2015–2019),

–võttes arvesse avaldust, mille komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegi pärast ELi välisasjade nõukogu 2018.aasta detsembris toimunud istungit,

–võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 22.jaanuari 2019.aasta resolutsiooni Sergei Magnitski kohta ja sihipäraste sanktsioonide abil karistamatuse vastu võitlemise kohta,

–võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu välispoliitika peadirektoraadi poolt 26.aprillil 2018.aastal avaldatud uuringut inimõiguste raskete rikkumiste korral üksikisikute suhtes rakendatavate sihipäraste sanktsioonide ning nende mõju, suundumuste ja väljavaadete kohta ELi tasandil[2],

–võttes arvesse Madalmaade valitsuse 2018. aasta novembri algatust kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi toetuseks,

–võttes arvesse kodanikuühiskonna eri rühmade 14.novembri 2018.aasta ettepanekut luua Euroopa inimõigustega seotud sisenemiskeelu komisjon,

–võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.arvestades, et ELi piiravad meetmed (üldisemalt tuntud kui sanktsioonid) on viimase kahe aastakümne jooksul kujunenud ELi välissuhetes kasutatavate vahendite lahutamatuks osaks, kusjuures praegu on kehtestatud 34riigi suhtes rohkem kui 40erinevat piiravat meedet ja paljudega neist rakendatakse otseselt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone;

B.arvestades, et lisaks riigipõhistele sanktsioonidele võttis EL hiljuti kasutusele horisontaalsed keemiarelvade leviku ja kasutamise vastased piiravad meetmed ning terrorismivastased erimeetmed;

C.arvestades, et ELi kehtestatud sanktsioonid on suunatud nii riiklike kui ka valitsusväliste osalejate vastu, nt Daesh ja Al Qaeda;

D.arvestades, et hinnangute kohaselt on umbes kaks kolmandikku ELi riigipõhistest sanktsioonidest kehtestatud inimõiguste ja demokraatlike eesmärkide toetamiseks;

E.arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi loomist (millele on varasemalt osutatud ka kui ELi kogu maailma hõlmavale Magnitski nimekirjale);

F.arvestades, et inimõigustega seotud sanktsioonirežiimid on juba mõnes riigis vastu võetud, sealhulgas Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Eestis, Leedus ja Ühendkuningriigis; arvestades, et Ameerika Ühendriikide õigusaktides ei ole ette nähtud mingit kohtulikku kontrolli;

G.arvestades, et Madalmaade valitsus algatas 2018.aasta novembris ELi liikmesriikide vahelise arutelu poliitilise võimaluse üle kehtestada ELi tasandil sihipärane inimõiguste rikkujate vastane sanktsioonirežiim; arvestades, et esialgsed arutelud on praegu käimas nõukogu töörühma tasandil;

1.nõuab, et kiiresti loodaks autonoomne, paindlik ja reageerimisvõimeline kogu ELi hõlmav sanktsioonirežiim, mis võimaldaks kehtestada sanktsioone üksikisikute suhtes, kes on vastutavad kus tahes maailmas toimuvate inimõiguste raskete rikkumiste ja kuritarvituste eest või on nendega seotud;

2.on kindlalt veendunud, et selline režiimoleks ELi inimõiguste ja välispoliitika valdkonnas kasutatavatele vahenditele oluline täiendus ning suurendaks ELi rolli ülemaailmse inimõiguste valdkonnas tegutsejana, eelkõige kogu maailmas ohvritele ja inimõiguste kaitsjatele toetuse pakkumisel;

3.on veendunud sellise režiimi potentsiaalses tulemuslikkuses ning selle suutlikkuses mõjutada asjaomaste üksikisikute ja üksuste käitumist, samuti selle võimalikus hoiatavas mõjus ning sümboolses väärtuses, sest selle raames pööratakse suuremat tähelepanu olukordadele, kus demokraatliku opositsiooni aktiviste ja inimõiguste kaitsjaid varitseb oht;

4.jälgib ettevaatliku optimismiga sellel teemal nõukogus peetavaid esialgseid arutelusid; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja tema talitused rakendaksid selles protsessis konstruktiivset ja ennetavat lähenemisviisi, ning ootab, et ta annaks kõnealuste arutelude edusammudest korrapäraselt aru;

5.rõhutab, et kõnealune režiim peaks võimaldama võtta piiravaid meetmeid (eelkõige külmutada varasid ja kehtestada ELi sisenemiskeeldusid) üksikisikute või üksuste suhtes, kes on vastutavad inimõiguste raskete rikkumiste või kuritarvituste eest või on niisuguste tegudega seotud või on nende kavandamisele, organiseerimisele või täideviimisele kaasa aidanud või seda rahastanud või toetanud; kutsub nõukogu üles lisama kõnealuse režiimi kohaldamisalasse ka piiriülesed rikkumised;

6.rõhutab, kui oluline on kõnealuse režiimi ning kehtiva ELi poliitika ja olemasolevate riigipõhiste ja horisontaalsete piiravate meetmete kooskõla ja vastastikune täiendavus; nõuab sellega seoses kindlalt, et uus režiim ei asendaks praeguste riigipõhiste meetmete inimõiguste mõõdet; on lisaks seisukohal, et mis tahes tulevane režiim peab igas osas täiendama kehtivat rahvusvahelist sanktsioonide raamistikku ja olema sellega kooskõlas, eelkõige seoses ÜRO Julgeolekunõukoguga;

7.rõhutab, et kõnealune režiim peab olema õiguspärane ja vastama täies ulatuses asjaomaste üksikisikute või üksuste nõuetekohaste menetlusõiguste kaitse ja järgimise alastele kõrgeimatele võimalikele standarditele; nõuab sellega seoses kindlalt, et otsused üksikisikute nimekirja kandmise või sellest kustutamise kohta põhineksid selgetel ja eristatavatel kriteeriumidel, et tagada põhjalik kohtulik kontroll;

8.rõhutab, et inimõiguste ränkade rikkumiste toimepanijatele süüdistuse esitamine riiklikes jurisdiktsioonides või rahvusvahelistes kohtualluvustes peaks jääma ELi ja liikmesriikide kõikide niisuguste jõupingutuste peamiseks eesmärgiks, mida tehakse karistamatuse vastu võitlemiseks; tuletab sellega seoses meelde, et riikidel lasub põhjapaneva tähtsusega vastutus võtta inimõiguste rikkumiste toimepanijad oma tegude eest vastutusele;

9.hoiatab, et kõnealuse režiimi poliitiline legitiimsus sõltub suuresti nõukogu suutlikkusest võtta nimekirju vastu rangelt inimõigustega seotud kaalutlustest, mitte geostrateegilistest ega muudest kaalutlustest lähtuvalt; ergutab sellega seoses nõukogu kaaluma selliste nimekirjade koostamisel kvalifitseeritud häälteenamust nõudva hääletuse kasutamist;

10.on arvamusel, et režiimi raames peaks saama kehtestada sanktsioone isikute vastu, kelle puhul on tegemist nii riiklike kui ka valitsusväliste osalejate või üksustega;

11.eeldab, et kõnealuse režiimi alusel nimekirja kandmine toimub tulevikus kindlate tõendite ja üksnes avalikest allikatest pärineva teabe alusel, mis võib muu hulgas olla esitatud kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt; eeldab, et üksikisiku nimekirja kandmine peab olema tema kuriteoga selgelt ja otseselt seostatav;

12.on seisukohal, et uues režiimis tuleks keskenduda rikkumiste toimepanijatele, kellel on asjakohase kuriteoga otsene ja vahetu seos, näiteks julgeolekujõudude või kohtute liikmed, kuid see peaks vajaduse korral võimaldama ka käsuliini kõrgeima tasandi üksikisikute nimekirja kandmist;

13.on veendunud, et esmatähtsaks peetavate rikkumiste ring peaks olema kitsas – sellesse peaks kuuluma näiteks osalemine sellistes tegudes nagu piinamine, kadunuks jääma sundimine, inimkaubandus ja poliitiline vangistamine; nõuab, et sanktsioonirežiim hõlmaks ka üksikisikuid, kes on seotud äritehingutega, mis aitavad inimõiguste olulistele rikkumistele otseselt kaasa, näiteks konflikti õhutavate relvatehingute, maa ulatusliku hõivamise või ökotsiidi tõttu;

14.palub liikmesriikidel tagada sanktsioonirežiimi nõuetekohane rakendamine ja jõustamine, kui see on kehtestatud; palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil omalt poolt tagada äsja kehtestatud režiimi rakendamise üle järelevalve tegemiseks piisavad vahendid ja oskusteabe ning pöörata erilist tähelepanu nii ELis kui ka asjaomastes riikides üldsusele nimekirjade kohta teabe andmisele;

15.nõuab, et Euroopa Ombudsmani volitusi laiendataks ka ELi sanktsioonirežiimidele, sealhulgas inimõiguste valdkonnas, või et alternatiivina alustaks tegevust ELi sanktsioonide eriombudsman;

16.nõuab kindlalt, et Euroopa Parlament kontrolliks tähelepanelikult nõukogu poolt kõnealuse tulevase režiimi alusel võetavaid meetmeid, eelkõige seoses nimekirja koostamise kriteeriumide kindlaksmääramise ja muutmise ning nimekirjade endi muutmisega;

17.avaldab tunnustust kodanikuühiskonna aktivistide väsimatutele jõupingutustele, mida nad on teinud üksikute rikkumiste toimepanijate suhtes sanktsioonide kehtestamise toetamiseks; soovitab luua ELi tasandi nõuandekomitee, kuhu kuuluksid eksperdid ja kodanikuühiskonna esindajad ning mis annaks oma panuse nõukogus peetavatesse aruteludesse, kus käsitletakse tulevast inimõiguste rikkujate vastast sanktsioonirežiimi; nõuab kindlalt, et kõnealuse komiteega tehtavast tihedast koostööst saaks mis tahes tulevase režiimi osa;

18.teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile ning Euroopa Nõukogu peasekretärile.

Viimane päevakajastamine: 11. märts 2019
Õܲٱ𲹱-Privaatsuspoliitika