Ϸվ

Välispoliitika: eesmärgid, vahendid ja saavutused

Euroopa Liidu ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale (ÜVJP) pandi alus 1993.aastal ja seda on hilisemate aluslepingutega tugevdatud. Praegu aitab parlament järjepidevalt kaasa ühise välis- ja julgeolekupoliitika arendamisele, eelkõige kontrollides selle institutsiooniliste osalejate ja organite, st liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni asepresidendi, Euroopa välisteenistuse (EEAS) ning ELi eriesindajate ja ELi delegatsioonide tööd. Ühtlasi annab Euroopa Parlamendi eelarvepädevus õiguse mõjutada ÜVJP ulatust ja kohaldamisala.

ÜVJP areng aluslepingutes

Euroopa Liidu ühisele välis- ja julgeolekupoliitikale pandi alus 1993.aastal Euroopa Liidu lepinguga (ELi leping) ning selle eesmärk oli hoida rahu, tugevdada rahvusvahelist julgeolekut, edendada rahvusvahelist koostööd ning arendada ja tugevdada demokraatiat, õigusriiki ning inimõiguste ja põhivabaduste järgimist.

ELi lepinguga loodi nn kolme samba süsteem, milles ÜVJP moodustas teise samba. 1997.aasta Amsterdami lepinguga sätestati tõhusam otsustusprotsess, millega nähti muu hulgas ette konstruktiivse hääletamisest hoidumise võimalus ja kvalifitseeritud häälteenamus. Euroopa Ülemkogu lõi 1999.aasta detsembris ühise välis- ja julgeolekupoliitika elluviimiseks kõrge esindaja ametikoha. 2003.aasta Nice’i lepinguga tehti mõningad muudatused, et otsustamisprotsessi sujuvamaks muuta, ning volitati nõukogu otsuse põhjal 2001.aasta jaanuaris loodud poliitika- ja julgeolekukomiteed tegema kriisiohjamisoperatsioonide üle poliitilist kontrolli ja andma sellealaseid strateegilisi suuniseid.

1.detsembril 2009 jõustunud Lissaboni lepinguga sai Euroopa Liit juriidilise isiku staatuse ning pandi paika liidu välisteenistuse institutsiooniline ülesehitus. Lisaks likvideeriti 1993.aastal ELi lepinguga kehtestatud kolme samba süsteem. Lepinguga lisandus uusi ÜVJPs osalejaid, sh liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident ning Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja. Moodustati ka Euroopa välisteenistus ning täiustati ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat (ÜJKP), mis on ÜVJP lahutamatu osa (lähemalt vt5.1.2).

ÜVJP õiguslik alus sätestati ELi lepingus ja seda muudeti Lissaboni lepinguga. ELi lepingu V jaotise artiklid21–46 sisaldavad üldsätteid liidu välistegevuse kohta ning erisätteid ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta. Liidu välistegevust käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) 5.osa artiklites205–222. Lisaks kohaldatakse 7.osa artikleid346 ja347.

Tulevikku vaadates tehti 9.mail 2022.aastal parlamendi presidendile, komisjoni presidendile ja nõukogu eesistujale esitletud ELi Euroopa tuleviku konverentsi lõpparuandes ettepanek, et EL peaks parandama suutlikkust võtta vastu kiireid ja mõjusaid otsuseid, eelkõige ÜVJP valdkonnas, rääkides ühel häälel ja tegutsedes tõeliselt ülemaailmse osalejana, edendades positiivset rolli maailmas ja tuues kriisidele reageerides kaasa muutused.

Euroopa Parlamendi välispoliitilised volitused ja vahendid

Ehkki parlamendi ametlik roll välispoliitilises otsustusprotsessis on piiratud, on ta algusest peale toetanud ÜVJP kontseptsiooni ja püüdnud selle kohaldamisala laiendada.

ELi lepingu artikli36 kohaselt peab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Euroopa Parlamendiga regulaarselt konsulteerima ÜVJP põhiaspektide ja -valikute küsimustes ning teavitama parlamenti selle poliitikavaldkonna arengust. Parlament korraldab kaks korda aastas mõttevahetuse ÜVJP eduaruannete üle ning esitab nõukogule ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale küsimusi ja annab neile soovitusi.

Parlamendi õigust olla ÜVJP/ÜJKP küsimustes teavitatud ja konsulteeritud tugevdati 2010.aastal veelgi kõrge esindaja avaldusega, mis käsitleb poliitilist vastutust ning mis oli lisatud parlamendi resolutsioonile Euroopa välisteenistuse loomise kohta. Avalduses nähti muu hulgas ette:

  • suurendada nn ühiste konsultatiivkohtumiste tähtsust, mis võimaldab selleks volitatud Euroopa Parlamendi liikmete rühmal kohtuda oma kolleegidega nõukogu poliitika- ja julgeolekukomiteest, Euroopa välisteenistusest ja Euroopa Komisjonist, et arutada kavandatavaid ja käimasolevaid ÜJKP tsiviilmissioone;
  • kinnitada parlamendi erikomisjoni õigust saada 2002.aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe alusel ÜVJPga ja ÜJKPga seotud konfidentsiaalset teavet;
  • korraldada arvamuste vahetusi parlamendikomisjonide koosolekutel ja kuulamistel missiooni juhtide, delegatsioonide juhtide ja teiste ELi kõrgemate ametnikega, sealhulgas arvamuste vahetusi väliskomisjonis (AFET) hiljuti ametisse nimetatud ELi delegatsioonide juhtide või ELi eriesindajatega, keda parlament peab strateegiliselt oluliseks, ning teha seda enne, kui nad oma ametikohale astuvad;
  • volitada kõrget esindajat esinema vähemalt kaks korda aastas Euroopa Parlamendi ees, et anda aru ÜVJP/ÜJKP hetkeseisust ning vastata küsimustele.

Lisaks mainitud poliitilisele dialoogile rakendab parlament oma volitusi eelarvemenetluse kaudu. Parlament kui üks kahest ELi eelarvepädevast institutsioonist peab kinnitama ÜVJP iga-aastase eelarve. ÜVJP eelarve iga-aastase heakskiitmise raamistik ja põhistruktuur ning aruandlusmehhanismid kehtestati 2020.aasta detsembri institutsioonidevahelise kokkuleppega eelarvedistsipliini kohta. Parlament ja nõukogu võtavad komisjoni ettepaneku põhjal vastu õigusaktid, millega kehtestatakse ELi rahvusvahelise koostöö ja abi rahastamise raamistik.

Parlament kontrollib regulaarselt Euroopa välisteenistuse tegevust ning annab välisteenistusele soovitusi struktuursetes küsimustes, alates teenistuse geograafilisest ja soolisest tasakaalustatusest kuni tema suheteni teiste ELi institutsioonide ja liikmesriikide diplomaatiliste teenistustega. Lisaks peab parlament regulaarset dialoogi kõrge esindajaga ning teatavatesse piirkondadesse või teatavates küsimustes määratud ELi eriesindajatega.

Parlamendil on oma roll ka rahvusvaheliste lepingute üle peetavate läbirääkimiste ja lepingute täitmise järelevalves. Selliste lepingute sõlmimiseks vajab nõukogu Euroopa Parlamendi nõusolekut (lähemalt vt5.2.1, 5.2.3).

Euroopa Parlamendi ÜVJPga seotud sisestruktuurid

Suur osa parlamendi sisulisest tööst ÜVJP alal tehakse valdkondlikes parlamendikomisjonides, eeskätt AFET-komisjonis ja selle kahes allkomisjonis (julgeoleku ja kaitse allkomisjon (SEDE) ja inimõiguste allkomisjon (DROI)). Lisaks on selle tööga seotud rahvusvahelise kaubanduse komisjon (INTA) ja arengukomisjon (DEVE). Need komisjonid kujundavad ühist välis- ja julgeolekupoliitikat oma raportite ja arvamuste kaudu, andes soovitusi, vahetades missioonide ajal seisukohti kolmandate riikide kolleegidega ning kasutades parlamentaarset demokraatiat. Nad peavad ka korrapäraseid arvamuste vahetusi üleilmsete ja piirkondlike organisatsioonide (sh ÜRO), teiste ELi institutsioonide, nõukogu eesistujariikide ja liikmesriikide parlamentidega.

ÜVJP-alast tööd teevad ka Euroopa Parlamendi delegatsioonid, kelle ülesanne on säilitada ja arendada parlamendi rahvusvahelisi kontakte (eelkõige parlamentidevahelise koostöö kaudu), edendades selle käigus ELi põhiväärtusi, sh vabadust, demokraatiat, inimõigusi, põhivabadusi ja õigusriiki. Praegu on Euroopa Parlamendil 45 alalist parlamentidevahelist delegatsiooni, mis hõlmavad parlamentaarseid ühiskomisjone, parlamentaarseid koostöökomisjone, muid parlamendi delegatsioone, parlamentaarseid ühisassambleesid ning delegatsioone mitmepoolsetes assambleedes.

Euroopa Parlamendi mõju ÜVJP-le

Euroopa Parlamendi kaasamine ÜVJPsse aitab tõhustada selle poliitika demokraatlikku vastutust. Parlament on innukalt toetanud Lissaboni lepingu järgset institutsioonilist struktuuri ning kõrge esindaja, Euroopa välisteenistuse, ELi delegatsioonide ja ELi eriesindajate osatähtsuse suurendamist, samuti sidusamat poliitikat ja tulemuslikumat ÜVJPd, sealhulgas sanktsioonide vallas. Dubleerimise ja ebaefektiivsuse vältimiseks on parlament nõudnud ELi välispoliitika poliitiliste ja finantsvahendite suuremat sidusust.

Euroopa Parlamendiga konsulteeritakse ÜVJP küsimustes, ta teeb selle üle kontrolli ja annab sellesse strateegilise poliitilise panuse. Parlamendi tegevuse keskmes on täiskogu istungitel või AFET-komisjonis kõrge esindajaga korrapäraselt peetavad arutelud olulistel välispoliitilistel teemadel, eelkõige ÜVJP rakendamist käsitleva aastaaruande üle.

Oma 2023.aasta resolutsioonis ÜVJP rakendamise kohta, mis võeti vastu 28.veebruaril 2024, andis Euroopa Parlament ELi järgmisele täidesaatvale võimule juhtnöörid järgmiseks ametiajaks välispoliitika prioriteetide seadmisel, rõhutades seejuures pidevalt volatiilset rahvusvahelist keskkonda. Resolutsioonis on välja toodud mitmed välispoliitilised probleemid–Venemaa jätkuv agressioonisõda Ukraina vastu, suurte jõudude vahelise konkurentsi süvenemine, mis võib ümber kujundada ülemaailmse võimutasakaalu, pidevad katsed õõnestada mitmepoolset reeglitel põhinevat korda ning välis- ja sisekriiside üha suurem seos. Vastuseks sellele rõhutas parlament, et EL peab võimendama ühist poliitilist tahet, tegema koostööd liitlastega ja pakkuma maailma lõunapoolsetele riikidele tajutavaid eeliseid, toonitades vajadust ennetava ja julge käsitluse järele. ÜVJP paremaks kujundamiseks seati neli eesmärki:

  • tegelemine Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja tagajärgedega,
  • ELi struktuuride, vahendite, võimete, fondide ja otsustusmenetluste järkjärguline kohandamine,
  • reeglitel põhineva mitmepoolsuse tugevdamine ja kaitsmine, ning
  • huvide kinnitamine tugevate strateegiliste liitude ja sarnaselt meelestatud partnerluste arendamise kaudu.

Euroopa Parlamendi viimases iga-aastases resolutsioonis ÜJKP rakendamise kohta (lähemalt vt5.1.2) ja iga-aastases resolutsioonis inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas (lähemalt vt5.4.1) on esitatud veel olulisi seisukohti nendel teemadel.

Oma viimastes ELi välistegevuse institutsioonilise raamistikuga seotud poliitilistes juhistes tegi Euroopa Parlament oma 15.märtsi 2023.aasta soovituses Euroopa välisteenistuse tegevuse ja ELi positsiooni tugevdamise kohta maailmas ettepaneku, et nõukogu, komisjon ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja parandaksid ELi välispoliitika koordineerimist ja integreerimist ning ELi sisepoliitika välismõõdet. Samuti palus parlament tugevdada strateegilist koordineerimisstruktuuri, mis koosneb kõigist asjaomastest volinikest, komisjoni asepresidendist ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgest esindajast ning komisjoni ja Euroopa välisteenistuse talitustest, et tagada ELi välistegevuse sidusus, koostoime, läbipaistvus ja aruandekohustus. Parlament pooldas ka nii kui ka sisulist läbivaatamist. Parlament soovitas korduvalt täielikult ära kasutada ka kvalifitseeritud häälteenamust teatavates välispoliitika valdkondadega seotud otsustes, nagu kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim, välja arvatud täitevvolitustega sõjaliste missioonide või operatsioonide loomiseks, ning toetas sinnamaani konstruktiivse hääletamisest hoidumise kasutamist kooskõlas ELi lepingu artikli31 lõikega1.

Lisaks palus ta anda välisabi programmi kaudu. Euroopa tiim loodi vastusena COVID-19 ülemaailmsetele tagajärgedele ja see koosneb ELi institutsioonidest ning liikmesriikide ja välistest Euroopa rahastamisasutustest ja pankadest.

ELi välispoliitika strateegiline raamistik ja Euroopa Parlament

Kõrge esindaja tutvustas 28. juunil 2016 Euroopa Ülemkogule. ELi üldine strateegia, mille rõhk on julgeolekul, mille eesmärk on strateegiline sõltumatus ning milles käsitletakse Euroopa keskkonda põhimõttekindlalt, kuid pragmaatiliselt, tähendab 2003. aasta Euroopa julgeolekustrateegiaga võrreldes olulist põhimõttelist muutust. Euroopa Parlament osales üldise strateegia konsultatsiooniprotsessis koos liikmesriikide, riikide parlamentide, ekspertide ja laiema üldsusega.

ELi üldise strateegia julgeoleku- ja kaitseaspekte täiendati oluliselt , mille Euroopa Ülemkogu kiitis heaks 24.–25.märtsil 2022. Euroopa julgeolekut ja ülemaailmset stabiilsust ähvardava strateegilise probleemi tõttu, mida põhjustab Venemaa sissetung Ukrainasse, on ELis toimunud põhimõtteline muutus ning hiljuti on ÜJKP ja kaitsetööstuse valdkonnas käivitatud mitu uut algatust (lähemalt vt5.1.2).

Lisaks koostas EL 2021.aastal , et pakkuda kestlikke võimalusi üleilmsete taristuinvesteeringute tegemiseks ning tulla toime Hiina investeerimis- ja juhtimismudelist tingitud geopoliitiliste raskustega. Algatuse eesmärk on kaasata kuni 300miljardit eurot avaliku ja erasektori investeeringuid ühenduvuse eri sektoritesse kogu maailmas, edendades samal ajal ELi väärtusi ja üleilmseid reegleid. Parlament rõhutas oma hiljutises resolutsioonis ÜVJP rakendamise kohta 2023.aastal ka seda, „Global Gateway“ eesmärk on suurendada ELi ülemaailmset mõjujõudu ja nähtavust. See algatus tugineb osaliselt ELi naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ vahenditele, mille maht aastatel 2021–2027 on ligikaudu 80miljardit eurot. Oma 12.detsembri 2023.aasta resolutsioonis naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ rakendamise kohta väljendas parlament heameelt suurema osa ELi välistegevuse koondamise üle ühe instrumendi alla. Sellegipoolest oli parlament arvamusel, et kuigi see on muutnud välistegevuse lihtsamaks ning paindlikumaks ja tõhusamaks, ei ole sellega kaasnenud piisavat aruandekohustust ega läbipaistvust.

Lisateavet selle teema kohta leiate väliskomisjoni (AFET) veebisaidilt.

Michal Malovec

Välissuhete poliitika